PÄRNU XXII KUNSTISUVI: Fragmente nõukogude perioodi naiskunstnike loomingust, Pärnu Raekojas (Uus 4), 21.06-22-07.2023

Stalinismijärgseid kümnendeid võib Eesti kunstimaastikul vaadelda ühest küljest kui keeldude ja nõudmiste ajastut, teisalt aga üht olulisemat ja murrangulisemat kunstikeele uuenemise aega. Näituse fookus on peamiselt suunatud 1970ndatele ja 1980ndatele aastatele, kus siinset kultuurimaailma on tõlgendatud ka kui liberaalsema ja vabameelsema “Nõukogude läänena”. Naiskunstnike osakaal oli tol ajal tähelepanuväärselt suur ning seetõttu on ka nende panust kunstidiskursuste muutmisse raske alahinnata.

Nendel kümnenditel uuenes kogu kujutav kunst ja realismile orienteeritud reeglid mängiti ümber nii maalikunstis, graafikas kui ka skulptuuris. Kuigi näitusel osalevad kunstnikud omandasid hariduse okupatsiooniajal, kõneleb nende looming Moskvast dikteeritud ametliku kunsti nõuetest hoopis teist keelt.


Segati erinevaid graafikavõtteid, varasemasse süngesse monokromaatilisse maailma lisandusid värvid ning vabamad ja ekspressiivsemad jooned. Maalikunstis segunes hipiajastu rõõmus entusiasm läänest imbunud moodsate võtetega - katsetati abstraktsemat maalimislaadi ja varasemad arusaamad kompositsioonist said täiesti uue tähenduse.

Näitust võib vaadelda ka kui katset tuua tähelepanu unustatud kümnenditele ning kunstiklassikasse raiutud pärlite kõrval võib (taas)avastada mitmeid teoseid, mida pole laiemale publikule tutvustatud. Mare Vindi (Mänd) 1960ndate lõpu loomingu hulgast leiab näiteks psühhedeelsed maalid, mis jäid hiljem graafikuna ajalukku läinud kunstniku üheks põnevamaks ja erandlikumaks seeriaks. Neid täiendavad varajased graafilised lehed 1970ndatest, mis kujutavad suletud süsteemidele omaseid elemente - müüre, aedu, piirdeid. Malle Leisi varased kollaažid, akvarellid ja serigraafiad kujutavad popilikus võtmes nii linna-kui loodusmaastikke, aga ka inimesi ja objekte. Leisi kunstile veidi ootamatuna võib leida varasest loomingust ka poliitilisi viiteid. Evi Tihemetsa loomingust on esindatud nii tema melanhoolsem ja karmim stiil, aga ka rõõmsam ja popilikum poolus, mis läbi kümnendite käisid käsikäes. Väga mitmekülgse kunstnikuna võis Tihemets kujutada absatraktseid värvilitosid, ammutades inspiratsiooni fantaasiamaailmast ja kirjandusest, aga samuti peegelda trööstituid Ida-Virumaa tööstusmaastikke.


Geomeetriaga mängivaid tööstus- ja linnamastikke võib kohata ka paljudel Kaisa Puustaku graafilistel lehtedel, kus realistlik käsitluslaad on saanud eksperimentaalse ja vabama ilme. Ka Marje Üksine on 1970ndatel loonud julgeid graafikaseeriaid, kus segunevad erinevad tehnikad ja milles näeme graafika liikumist abstraksema vormi suunas.

Silvi Liiva 1970ndate looming seab teoste keskpunkti inimese ja tema sisemaailma ning tema varast loomingut on palju seostatud alateadvuse ja inimese emotsionaalsete süvakihtide lahtiharutamisega.

Ajastu üheks kõnekaks märgiks on veel Aili Vindi peaaegu abstraktsuseni stiliseeritud ja Aime Kuulbuschi skuptuuri vormitud naisaktid. Peale jäika stalimismiperioodi leidis akt kui žanr kunstisaalides taas koha, kuid Moskva pilkude eest tuli seda siiski varjata ka järgnevatel kümnenditel.


Osalevad kunstnikud: Aime Kuulbusch, Malle Leis, Silvi Liiva, Kaisa Puustak, Evi Tihemets, Aili Vint, Mare Vint, Marje Üksine

Kuraator: Marian Grau


PÄRNU XXII KUNSTISUVI: "Mees&Mees: Maskuliinsuse arhetüübid", Pärnu Kunstnike Majas (Nikolai 27), 21.06-22-07.2023



Nagu ka varasematel aastatel, keskendub “Mees&Mees” mehe positsioonile kaasaegses ühiskonnas ning püüab leida võimalikke tõlgendusi 21. sajandi maskuliinsusele – nähtusele, mis on ajas ja ruumis pidevas muutumises ning küllastumas erinevate tähenduskihtidega.

Hispaania kollaažikunstnik Naro Pinosa tegutseb peamiselt digikunstiväljal. Suurt tähelepanu on pälvinud tema Instagrami feed, kuhu ta genereerib virtuaalseid teoseid, mis antud näituse jaoks on valatud materiaalsesse vormi. Pinosa teostel segunevad kunstiajaloo kaanonitest tuttavad meeste portreed, mis on vahetatud kaasaegsete “iluideaalide” vastu, tõstatades küsimusi mehelikkuse muutuvatest väärtustest.


Samuti Hispaaniast pärit performaator ja muusik Alvaro Sola on võtnud eesmärgiks reformida flamenkot – flamenkos on kehtinud ranged soorollid, kus naised tantsivad ja laulavad ning mehed mängivad peamiselt instrumente. Ivan Dumonti fotod Alvaro Solast dokumenteerivad püüet tõstatada küsimusi võrdõiguslikkusest ja kaasajastada flamenkot läbi visuaali kui ka muusika.

Nihil & Leoncio Harmr avavad maskuliinsuse tumedamaid külgi ning kõnelevad mehe alateadvusest ja mehelikkusega seotud arhetüüpidest. Eelnevaga astuvad dialoogi Peeter Alliku teosed, mis väljendavad läbi talle omase iroonia kodumaist ürgset macho-pauerit ja Valdek Lauri Eesti Kunstiakadeemia lõputöö “Mehelikkuse kosmeetika”, mis käsitleb mehelikkust kui kosmeetilist karikatuuri, milleks see paraku on kaasaegses maailmas muutunud. Valdek Laur uurib, mis on mehelikkus ja mida peaksid tegema kõik need isased, kes maskuliinsuse ideaalile ei vasta.


Osalevad kunstnikud: Alvaro Sola & Ivan Dumont, Naro Pinosa, Nihil & Leoncio Harmr, Peeter Allik, Valdek Laur
Kuraator: Jan Leo Grau

PÄRNU XXI KUNSTISUVI: "Naine&Naine" + "Mees&Mees"

Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas (Nikolai 27) ja Raekojas (Uus 4), 25.06-23.07.2022

Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival — esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Kolm aastat tagasi sündis Kunstisuve egiidi all uus ja rahvusvahelisema haardega näitusesari “Naine&Naine” ning “Mees&Mees”. Kuraatorite Marian ja Jan Leo Grau ideeks oli tuua suvise kuurortlinna keha- ja rannakultuse ning aktikultuuri kõrvale ka näituseformaat, mis pakuks erinevaid vaatepunkte sooküsimustele. “Mees&Mees” ja “Naine&Naine” näol ei ole tegu klassikalise aktinäitusega - näitusele valitud kunstnikud avavad oma tõlgendusi soolisest indentiteedist, püüdes mõtestada naiste ja meeste erinevat positsiooni kaasaegses ühiskonnas ning tõlgendades iga üks omal moel maskuliinsusele või feminiinsusele omaseid jooni.

“Naine&Naine” / Kuraator: Marian Grau

Osalevad kunstnikud: Sandra Jõgeva, Lisette Lepik, Maarit Murka, Sirje Runge, Kadi Reintamm, Lilia Li Mi Yan


“Mees&Mees” / Kuraator: Jan Leo Grau

Osalevad kunstnikud: Art Allmägi, Kenneth Bamberg, Indrek Kaeli, Marko Mäetamm, Agu Pilt, Silver Pramann, Christian Vagt, Remigijus Venckus


FOTOFEST 2022: "IMPROVISEERITUD REAALSUS: Kaameravaba fotokunst"
Pärnu Raekojas (Uus 4), 25.02-26.03.2022



Maailma esimene paberil foto sündis 1822. aastal ja selleks oli Niépce’i loodud heliogravüür. Seda innovaatilist tehnoloogiat kutsuti sel ajal ka päikese abil joonistamiseks. Ajaloolistest tehnikatest ajendatuna toob Raekojas toimuv rahvusvaheline näitus kokku kunstnikud, kes tegutsevad küll fotograafia valdkonnas, kuid kelle loomingust leiab eksperimentaalseid teoseid, kus fotoprotsess on toimunud ilma tavapärase fotokaamera vahenduseta. Näitusel võib avastada uues kuues esimesi fototehnoloogiaid (tsüanotüüpia, pinhole), aga ka eksperimentaalseid ja lõpetamata fotoprotsesse, kus kujutise loomisel on oma osa ümbritseval keskkonnal ning kunstnikust sõltumatutel faktoritel.


Osalevad kunstnikud: Anna Niskanen, Noora Sandgren, Kristine Krauze-Slucka, Tamar Lewinsohn, Herkki-Erich Merila, Kristian Saks, Marko Toomast, Indrek Aija

Kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau

FOTOFEST 2022: "Fragmente XX sajandi Eesti kunstist"
Pärnu Kunstnike Majas (Nikolai 27), 25.02-26.03.2022


“Fragmente Eesti XX sajandi fotokunstist” ei pretendeeri Eesti fotokunstiloo ülevaatlikule ja detailsele esitamisele, vaid heidab üksikute, kuid kõnekate killukeste kaudu pilgu möödunud sajandi fotokunsti erinevatele suundadele ja arengutele. Enne 1990ndaid aastaid ei olnud fotokunst teiste kunstižanritega võrdväärsel positsioonil, kuid sellest hoolimata nähti fotograafias palju laiemahaardelisi võimalusi, kui pelgalt vahendit ümbritseva maailma objektiivseks peegeldamiseks ja selle dokumenteerimiseks.


Pärnu Muuseumi kogudest on väljas ühed varasemad fotod (Erna Kreischmann, J. E. Cattley), mida võib tinglikult fotokunstiga seostada. Nõukogude perioodi kontseptuaalset fotokunsti esindavad näitusel Silver Vahtre linnaruumi ja inimkeha seoseid käsitlevad kollaažid, STODOMi fotorühmitusest tuntud Tanja Dobrovolskaja modernsed aktid ning Villu Jõgeva kontseptuaalsed maastikuvaated omaloodud objektide ja taimeinstallatsioonidega.

Murrangulisi 1990ndaid esindavad näitusel De Studio, Herkki Erich Merila, Peeter Lauritsa, Arne Maasiku ja Tõnu Nooritsa teosed.

Kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau


MARE TRALLA "Enne ja pärast" endises Pärnu Vanglas / Sillutise 1, Pärnu 
17.07-31.07.2021
Avamine 17.07 kell 17:00


Mare Tralla "Enne ja pärast" on ruumiline installatsioon kuuldemängu, video, fotode ja joonistustega. Näitus leiab aset Pärnu vangla endistes ruumides ning viib publiku rännakule kunstniku traumaatilisse lapsepõlve tõstatades küsimusi väärkohtlemisest ja traumast.
Kui me vaatame lapsepõlvefotosid oma perest või sõpradest, siis me ei mõtle sellele, et need võivad kujutada kedagi kas enne või pärast seksuaalse vägivalla kogemust. Näod võivad olla naeratavad, sünged, kurvad, ükskõiksed, kissitavad, vihased, uhked. Ainult siis kui me teame, et selline sündmus on aset leidnud, hakkame otsima märke, mis võiksid sellest kogemusest rääkida, võib-olla me küsime: mida sa tunned, kui sa sellele mõtled? Et neid jälgi nähtavaks, kuuldavaks, aimatavaks teha, loob Mare Tralla audiovisuaalse keskkonna, mis peegeldab tema lapsepõlve ning sellega seotud traumaatilisi kogemusi. Tabud ja hirmud, mis on selliste kogemustega seotud, muudavad nendest rääkimise pea võimatuks. See projekt on autori jaoks üle 20 aastase mõtteprotsessi tulemus.

"Enne ja pärast" on ruum, kus suhted ja proportsioonid on muutunud ning kus märkamatutest detailidest on saanud kõige olulisemad tähenduste kandjad. Ruumis ringi liikudes on külastajatel võimalus kuulata kuuldemängu, mis põhineb erinevatel vestlustel, mida kunstnik aastate jooksul on oma kogemusest rääkides pidanud sõprade, pere liikmete ja terapeutidega.


Näitust korraldab Avangard Galerii MTÜ. Näitus toimub Pärnu Kunstisuve festivali ühe osana ning Pärnu Kunstinädala ühendprogrammina.
NB! 18.07 toimub Pärnu Kunstinädala raames kell 13:00 ekskursioon näitusel. Kunstnik on kohal ja tutvustab väljapanekut.
Näitus jääb avatuks kuni 31. juulini.
Avatud: T-P 15-19

PÄRNU XX KUNSTISUVI: Näitused "Mees&Mees" + "Naine&Naine" Pärnu Linnagaleriis Raekojas (Uus 4) ja Kunstnike majas (Nikolai 27)
12.06-17.07.2021
Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival — esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Kolm aastat tagasi sündis Kunstisuve egiidi all uus ja rahvusvahelisema haardega näitusesari “Naine&Naine” ning “Mees&Mees”.


"Naine&Naine"

Maailm on täpselt selline, nagu me selle ise loome. Inimkonda iseloomustabki ehk kõige paremini tung kujundada ümber varasemate põlvkondade ehitatud konstruktsioone. Tänane päev oma väärtushinnagutega on väga erinev sellest, kuidas võisid inimesed tajuda maailma 100 või 200 aastat tagasi. Samal ajal on sotsiaalselt konstrueeritud arusaamad soost, seksuaalsusest ja võimust üsna visad murduma. Tänavune “Naine ja Naine” toob välja küsimused ja vastused, miks see nii võib olla ning miks tajub 21. sajandi kui võrdsuse ja vabaduse ajastut esindav naine ikka veel patriarhaalse ülemvõimu painet?


USA fotokunstnik Jill Peters toob vaatajani tükikese oma “Vannutatud neitsite” seeriast, mis portreteerib Albaania traditsioonilistes hõimkondades elavaid naisi, kes on otsustanud seaduste sunnil muuta oma identiteeti naisest meheks ning võtnud üle kõik mehele omased maneerid, et omada õigust valida, raha teenida, autoga sõita, juua, ropendada. Teisisõnu teha kõike seda, mis on lubatud meestele, kuid keelatud naistele. Auhinnatud ja tunnustatud Briti kunstnik Sarah Maple eksponeerib seeriat Disney-printsessidest tõstatades küsimusi naiste ja meeste võrdsusest ning võimalustest karjäärialaselt läbi lüüa. Autoportreedel kehastub ta erinevateks muinasjututegelasteks ning viitab ka huvitavale asjaolule, kuidas juba lastekirjandus vormib arusaama naisideaalist kui karakterist, kelle õnnelik saatus on alati leida mõni prints, kelle najal ära elada.


Katrin Piile triptühhon “Roosasse pistetud” avab samuti pilgu minevikku ning viitab oma maaliseerias kujutatud sümboolikaga Lääne kultuuri esimesele (ja üdini patusele) naisele, Eevale, keda võib iseloomustada kui ebalojaalset, nõrka, kergesti mõjutatavat ja kuisatusse langenud naist, kes on oma mõtetes ja käitumises motiveeritud puhtalt omakasust. Huvitaval kombel ei ole sellised stereotüüpsed omadussõnad naise kuvandist tänapäevalgi lahutamatud. Stereotüüpide dekonstrueerimist jätkab ka kirjaniku ja naistevastase vägivalla vastu võitlejana tuntud Mikk Pärnits. Kujuteldavate naisteajakirjade kaante ja kuraatoriga koostöös valminud intervjuuga püüab ta lõhkuda ja nihestada patriarhaalse ühiskonna loodud konstruktsioone. Samale teemale läheneb humoorikas võtmes ka Itaalia kunstnik Valeria Secchi, kes segab 1950ndate ameerika koduperenaisega seotud imagoloogiat tänapäevase instagrami- kultuuriga. Kaja Kannu video portreteerib aga meie kultuurikeskkonnas mõnes-mõttes arhetüüpset naist, kes peab maal elades oma stereotüüpsed soorollid unustama, ning ise oma eluga hakkama saama.



Osalevad kunstnikud:  Valeria Secchi, Sarah Maple, Katrin Piile, Jill Peters, Kaja Kann, Mikk Pärnits.

"Mees&Mees"

Osalevad kunstnikud: Kenneth Bamberg, Arne Svenson, Ahti Lyra, Art Allmägi, Jun Ishikura, Sandra Jõgeva, Alan Miller, Kaupo Kikkas, Nicolas Bouvy.




Satelliitprojekt: “Viis vaadet mehelikkusele”, kuraator: Harry Liivrand

Osalevad kunstnikud: Ado Lill, Mark Kovalenko, Ly Lestberg, Toomas Volkmann, Leonhard Lapin


Näituse “Mees&Mees” ühe osana eksponeerib Harry Liivrand väljapanekut “Viis vaadet mehelikkusele”. Isiklikul kunstikogul põhinev valik osutab tähelepanu viiele erinevale, kuid komplektis samas üksteist ka kontseptuaalselt täiendavale ja dialoogi pidavale mehe vähemusliku seksuaalsuse kujutamisele eesti graafikas ja fotograafias. Valiku näol on tegemist retrospektiivse läbilõikega vastava žanri mõnest iseloomulikumast arengujoonest viimase 35 aasta jooksul.




FOTOFEST 2021: "Võõrandumine", Pärnu Linnagaleriis Raekojas (Uus 4, Pärnu)
21.01-20.02.2021

Osalevad kunstnikud: Arne Maasik (EST), Nikolay Karabinovych (UKR), David Williams (USA), Susanna Salama (FIN), Paulius Šliaupa (LIT/BEL), Maiu Laanberg (EST), Jan Leo Grau (EST) jpt. Kuraatorid: Marian Kivila, Jan Leo Grau (MTÜ Avangard Galerii)


Pilke võõrandumise võimalikele vormidele on mitmeid: Soome kunstnik Susanna Salama esitleb näitusel autobiograafilist seeriat üksindusest. Elades üksikemana keset Soome põlismetsa, 60 kilomeetrit eemal tsivilisatsioonist, on ta fotode kaudu üles tähendanud oma isiklikud tundmused läbi maja kujundi kui jungiliku psüühet peegeldava metafoori. Ukraina kunstnik Nikolay Karabinovych oma fotoseeria ja heliinstallatsiooniga “The voice of thin silence” (Õhukese vaikuse hääl) puudutab meilegi tuttavat küüditamise temaatikat ning räägib oma vana-vanaisa loo läbi koha, aja ja helide, olles ise küüditamise asupaika enam kui 70 aastat hiljem külastanud. Pisut humoorikamas võtmes esitab New Yorgi fotograaf David Williams loo stereotüüpidest ja nendest võõrandumisest. Aastate jooksul on ta pildistanud mehi ja nende kasse, püüdes murda sooliselt diskrimineerivat stereotüüpi kassitädidest ning viidates maskuliinsusele kui konstrueeritud omadusele. Lisaks mainitud kunstnikele on Raekoja ühte ruumi sisse seatud lockdown’i illustreeriv fotosein, kuhu on kogutud üksikuid pilte fotograafidelt üle maailma, kes on jäädvustanud praegust ajastut läbi portreede ja tühjade linnamaastike.


ILLUSIA JUVANI "Nemad. Neid. Nende: Mittebinaarne esteetika”, Pärnu Kunstnike Maja (Nikolai 27)
27.06-1.08.2020

Illusia Juvani “Nemad, Neid, Nende: Mittebinaarne esteetika” Pärnu Linnagalerii Kunstnike majas keskendub nagu näituse nimigi vihjab, sooneutraalsusele. Maailmavaatele, kus puudub meid ahistav, kammitsev ja meie olemust dikteeriv sugu. Sõnamäng pealkirjas “Nemad. Neid. Nende” (”They. Them. Theirs”) väljendub ehk paremini inglise keeles, kus sõnad omavad sugu. Seetõttu on paljud sooneutraalsust taotlevad kunstnikud loobunud “tema” vormi kasutamisest ning asendanud selle sooneutraalsema mitmusega. 


Illusia Juvani (1988) on Soome queer, trans- ja mittebinaarset esteetikat esindav kunstnik. Ta on pärit Ylitornost, kuid praegu elab ja tegutseb Helsingis. Lapsena oli tema iidoliks Ursula filmist “Little Mermaid”. Tema loomingut võibki suures osas pidada autobiograafiliseks, kus segunevad lapsepõlvemälestused ja praegused tõekspidamised. “Queer- ja mittebinaarne esteetika on viis enese väljendamiseks ja oma teistsugususe olemuse paljastamiseks, luues konflikti meie isikliku esteetika ning soo vahel, mis on meile peale surutud. Selles avaldub see, mis meid sihtmärgiks teeb, eemaldab meie privileegid ning alistub meid vihkamisele ja rõhumisele” — Illusia Juvani.


Näituse kuraator: Marian Kivila, korraldaja MTÜ Avangard Galerii


PÄRNU KUNSTISUVI 2020: Naine&Naine, Pärnu Linnagalerii / Raekoda (Uus 4, Pärnu)
27.06-1.08.2020
"Naine&Naine” Pärnu Linnagaleriis Raekojas toob kokku seitse naiskunstnikku ning seitse pilku naise positsioonile kaasaegses maailmas ja kaasaegses kunstis. Raekoda on jagatud seitsmeks ruumiks, igas neist saab sõna üks nimetatud kunstnikest.


Osalevad kunstnikud:
Nathalie Daoust, Lilia Li-Mi-Yan, Ede Raadik, Mare Tralla, Fideelia Signe Roots, Billeneeve, Laura Nestor. Kuraator: Marian Kivila

PÄRNU FOTOFEST.  Näitus “Tajumängud V”, 
Pärnu Linnagalerii / Raekoda (Uus 4, Pärnu)
23.01.2020 - 22.02.2020

Katkend Toumo Rainio teosest "Marble Stairs" (2013)


Näitus toob kokku Baltikumi ja Põhjamaade fotokunstnikud, kes keskenduvad vähemal või rohkemal määral oma loomingus “ebatraditsioonilisele” fotograafiale ehk teisisõnu fotole, mis ei valmi vaid kaamera vahendusel meile ühteviisi arusaadavalt reaalsust peegeldades. Foto ei pruugi formuleeruda vaid õhukeseks paberileheks hoolikalt valitud raamis või roosilises albumis. Foto võib sündida ilma kaamera abita kunstniku hingeõhust, aga ka digitaalsetest nihestustest ning muutuda loomeprotsessi käigus ka skulptuuriks või installatsiooniks. Vormiküsimuste kõrval otsitakse “vigu” ainesest ning peegeldatakse maailma meie ümber kui ebatäiuslikku süsteemi.



Osalevad kunstnikud: Andrey Bogush, Jan Leo Grau, Hertta Kiiski, Ede Raadik, Tuomo Rainio, Noora Sandgren, Kristel Schwede, Paulius Šliaupa. 

Kuraatorid: Marian Kivila, Jan Leo Grau


PÄRNU KUNSTISUVI: Mees&Mees / Naine&Naine Pärnu Linnagaleriis ja Kunstnike Majas
29.06 - 3.08.2019
Lilia Li-Mi-Yan "Mature Beauty"
Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival - esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Ka tänavused näitused kannavad seda traditsiooni uhkelt edasi.
Kuigi näituste nimedest võib leida viiteid teisele suvisele traditsioonilisele Pärnu suurnäitusele “Mees ja Naine”, ei ole näituste näol tegemist UKM projekti laienduse, kriitika ega paroodiaga. Pigem võiks vaadelda näituseid kui katset astuda dialoogi Pärnu traditsioonidega ning lahata ka traditsiooni kui väga mitmekihilist kultuurilist nähtust ja selle olemust keha- ja sooküsimusi tõstatava kunsti tähenduses.

“Mees ja Mees” ning “Naine ja Naine” toob vaatajateni Eesti (ja ühe Venemaa) kunstnike loomingu, mis kas otsesemalt või kaudsemalt lahkavad soorollidega seotud temaatikat. Ja seda mitte erootilise kunsti kitsas kontekstis, vaid läbi püüdluste avada keha ja sooga seotud mõtisklusi lahemas tähenduses - läbi argise huumori (Marko Mäetamm), läbi sotsiaalse-poliitilise-ajaloolise prisma (Leonhard Lapin, Sandra Jõgeva, Mare Tralla), läbi kaasaegse mütoloogia (Andrus Joonas), läbi autobiograafilise spektri (Rene Kari, HUUPI), läbi feministlike käsitluste ja sterotüüpseid soorolle irooniseeriva vaatepunkti (Lilia Li-Mi-Yan), aga ka mitmel muul moel.


Osalevad kunstnikud: Mare Tralla, Sandra Jõgeva, Evelin Zolotko (HUUPI), Lilia Li-Mi-Yan, Kiwa, Marko Mäetamm, Rene Kari, Jaanus Samma, Leonhard Lapin, Peeter Allik, Andrus Joonas, Alar Raudoja, Alan Proosa, Anonymous Boh.

Näituse kuraatorid on Marian Kivila ja Jan Leo Grau (MTÜ Avangard Galerii)
Näitust toetavad Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

PEETER ALLIK "Lendav kana" @Fahle Park Galerii (Tartu mnt 82, Tallinn)
01.02-27.02.2019 / Avatud K-L kl 16-20 

Peeter Allikut (1966) võib ilma liialdusteta pidada Eesti kaasaegse kunsti üheks omanäolisemaks ja julgemaks maalikunstnikuks- ja graafikuks, kes ei karda talluda ühiskonna valupunktidel ega nalja heita teemadel, millest seltskonnas kõneleda ei sobi. Ta ei püüa enda kunsti kohandada kunstimaailma ootustega, vaid on oma loomingus metsik, vaba ja teravmeelne, just nagu brutaalsed üheksakümnendadki, mis tähistavad Peeter Alliku loomingulist haripunkti.

Mitmed kunstiteoreetikud kirjeldavad 1990ndate aastate kunsti kui postkommunistlikku nähtust, kuhu integreeriti valikuliselt Läänest “imporditud” maailmavaateid ja ideid. Alliku kunst seda kõike just filtreeribki, aga muidugi läbi talle omase absurdi, kriitika ja iroonia. Näitusel kohtuvad 1990ndatel sündinud suureformaadilised maalid linoolist väljavoolitud graafikaga ning vaatajal on võimalik heita pilk meie lähiajaloo kõige murrangulisemasse kümnendisse. Väljapaneku hulgas on nii tuntud hitte, mida taasavastada, aga ka vähem eksponeeritud teoseid.

Peeter Allik on õppinud Tartu Kunstikoolis (1983–1988) ja Tallinna Kunstiülikoolis (1991.1992) ning Tartu Ülikooli maaliosakonnas, mille lõpetas 1993. aastal. Oma julge loominguga on ta pälvinud ka mitmeid mainekaid preemiaid: Ado Vabbe stipendium (1997), Konrdad Mägi preemia (2001), Kristjan Raua preemia (2005), Chicago Printmakers Collaborative Prize, USA (2011); 5th Rokycany Biennial in Graphic Arts diplom (2011), jpm.


TULEVIK OLI EILE  / Avangard Galerii pop-up näitus @ FOTOFEST 2019

23.01-23.02.2019 Pärnu Linnagalerii Raekoja hoones (Uus 4, Pärnu)

“Kunstiajalugu ei ole olemas. Kunst on oma loomult ajalootu.“ - Walter Benjamin

Osalevad kunstnikud: Andrejs Strokins (Läti), Arnis Balčus (Läti), Lilia Li-Mi-Yan (Venemaa/Turkmenistan), Arne Maasik (Eesti), Jan Leo Grau (Eesti), Tomas Urbelionis (Leedu), Arturas Valiauga (Leedu), Laisvydė Šalčiūtė (Leedu), Aksel Haagensen (Eesti), Gabrielė Gervickaitė (Leedu), Sven-Erik Stamberg (Eesti), Soili Arha (Soome).

Näituse kuraatorid: Jan Leo Grau + Marian Kivila (Avangard Galerii) ja Marko Toomast


Inimese võime tajuda aega ruumiliselt – meenutada pilte möödunust, näha olevikku ja kujutleda tulevikku — viitab ajaloo seoselisust kandvale omadusele ja olevikule, kus eksisteerivad ühes hetkes koos nii minevik, olevik kui ka tulevik. Mälu, teadmised ja kogemused koos nostalgiaihalusega on midagi, mis välistavad millegi mõttelise lõppemise võimalikkuse.

20. sajandi esimese poole üks mõistatuslikumaid mõtlejaid Water Benjamin käsitleb ajalugu kui mitte-lineaarset ja progresseeruvat, vaid kui katkendlikku protsessi, kus ei ole midagi lõpetatut ning milles võib kunstiteost vaadelda kui ahistoorilist objekti.

Benjamini idee kunstiajaloo puudumisest paigutatuna tänapäevasesse konteksti tundub isegi loogilisem, kui kujutada seda toimimas 1930ndatel aastatel. Praegusel ajastul, kus kunst dokumenteerib pluralistliku postmodernismi vaimu, on tal ka omadus tsiteerida ajalugu, mängida mineviku stiilide ja vooludega rebides need ajaloost välja ning muutes kaasaja osaks. Praegugi võiks öelda, et kunstil ei ole ajalugu, sest kunst tegeleb minevikuga, ning on kaotanud sideme oma ajaga. Samas on aga praeguse aja näol tegemist „mineviku elluäratamise ajaga“, millel näib puuduvat progress edasises suunas ja kunstiajalugu on muutunud kestvaks minevikuks.


Grupinäitus “Tulevik oli eile” koondab kokku fotokunstnikud, kellest kõik mõtisklevad omal moel aeg-ruumi ja sellele omaste ilmingute üle. Nende loomingu ühisosaks on ajalugu, mälu ja sotsiaalsed konstruktsioonid, mille järgi me igapäevaselt elame ja ümbritsevat defineerime.

Arnis Balčus analüüsib oma seerias “Amneesia” (“Amnesia”) Läti ja teiste postsovetlike riikide saatust taaslavastades erinevaid olukordi ja “rituaale”, mis on meie argielust seoses sotsiaalsete ja poliitiliste muutustega hääbunud. Ta viitab kollektiivsele amneesiale kui nähtusele, kus püüame minevikust ja sellega seotud mälestustest vabaneda, eesmärgiga unustada oma nõukogude identiteeti. 


Kaudselt käsitleb nõukogude pärandit oma kunstis ka Tomas Urbelionis, kes esindab fotokunstis omamoodi brutaalset esteetikat. Tema fotod ei pole puhastatud või steriilsed, vaid väljendavud pigem postsovetliku ühiskonna brutaalsust, mis seguneb argiste kitšelementidega.


Gabrielė Gervickaitė kontekstiga mängivates teostes seguneb samuti minevik ja olevik. Fotokollaažidel saavad kokku vanadest meditsiiniõpikutest pärinevad “ravivõtted” ja kaasaegsed maastikud, mis üheskoos moodustavad uusi ja absurdseid jutustusi.  


Lilia Li-Mi-Yan’i teosted mõtisklevad inimhierarhia, võimu, eetika ja demokraatia üle. Seeria “Isandad ja teenijad” (“Masters and servants”) toob vaatajani omamoodi veidrad “pereportreed”, mis dokumenteerivad ühiskonna jõukamate kihtide esindajaid poseerimas üheskoos oma teenijatega analüüsides võimusuhteid ja hierarhiaid kaasaegses ühiskonnas.


Andrejs Strokins osaleb näitusel teostega seeriast “Kosmiline kurbus” (“Cosmic Sadness”), mida ta originaalis postitas reaalajas oma Instagrami kontole. Seeriat võib vaadelda kui visuaalset päevikut argielust ja katsetest muuta oma privaatsed kogemused avalikuks. Fototöötlus ja koloriit aga viitavad praeguse digiajastu nostalgiaihalusele analoogfotograafia järele.


Laisvydė Šalčiūtė fotoseeria “Orlando: Elulugu” viitab Virginia Woolfi samanimelisele teosele (1928). Raamatu ja fotode sisuks on soorollide ümberhindamine. Šalčiūtė fotod räägivad loo läbi Mona Lisa portree, mis sümboliseerib tema nägemuses lõhestunud identiteeti. Laiemalt peatubki

Šalčiūtė looming suuresti soorollidel ja sellel, kuidas nad on läbi aja muutunud.


Arne Maasiku teosed otsivad rütmi ja sümmeetriat argistes esemetes, mis on välja rebitud oma igapäevasest kontekstist ja kaotanud nende ümbert inimese, kelle jaoks on need objektid loodud. Alles on jäänud puhtad geomeetrilised vormid, mis on leidnud koha kaaaegsetel natüürmortidel.


Jan Leo Grau fototöötlusi võib samuti vaadelda kui vastandumist klassikalisele natüürmordile. Teoste keskmes on argised esemed, läbi mille me defineerime igapäevaselt oma identiteeti, tulevikku ja minevikku, progressi ja heaoluühiskonda. Minevikust laenatud natüürmort kui igivana žanr on viidud üle kaasaegsesse pildikeelde ja teosed on valminud kõige kaasaegsemas (kunsti)tehnikas, milleks on töödeldud mobiilifotod digitaaltrükis.


Soili Arha läheb oma teostega ajas tagasi aastasse 217 e. Kr. Talviti veedab kunstnik suurema osa ajast Türgis, kus tema meelistegevuseks on uitamine muistsete linnade varemetel ja muuseumides. Oma jalutuskäikudel mõtiskleb ta kunagiste inimeste elude üle, milles põimuvad nagu praegugu võim, usk, tsivilisatsioon, areng, kultuur ja lihtne argielu. Oma kividele kantud fotodel portreteerib ta kadunud linnade elanikke, kes võiksid olla Ephesuse kunagised residendid.


Aksel Haagenseni foto-installatsioon püüab ühest küljest avardada foto kui kunstiliigi piire -- ühesõnaga seda, kuidas me fotot tajume. Foto ei pea olema ilmtingimata tükk paberit, vaid võib oma mateerias ulatuda ka kaugemale. Sellise väljenduslaadi on Haagensen valinud toetamaks vaataja osalust kunstiteose loomise- ja tajumise protsessis. Teos keskendub sellele, kuidas me vaatame fotosid ning kuidas neid vaadates loome narratiive infokildude vahel, mis ei pruugi olla omavahel seotud.


Sven-Erik Stambergi fotod väljendavad liikumist, otsimist või hetkelist hingetõmmet, mõtiskledes selle üle, miks inimesele meeldib olla mujal, kas tulevikus või minevikus, aga mitte eriti olevikus - kas järsku sellepärast, et siin peab tegutsema ja mingeid samme astuma, aga mandumine hästi ei võimalda neid tüütuid, aga kriitiliselt vajalikke tegusid teha? Ja mis samme tuleks astuda? Kust saada tarkust? Mingi määratlematu miski teeb olemise võimatuks… Mis talle siin ei meeldi, miks ta eriti kunagi rahul pole, millele või kellele ta üldse loodab, kas eksisteerib kuskil…?

Näitust toetab Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

Tarrvi Laamann @ Tallinn Art Week @ Vabaduse väljak
10.06.2018


“KUGELBLITZ. Tajumängud III” @ Tartu Physicum
02.05-29.05.2018


Osalevad kunstnikud: Indrek Aija, Arthur Grau, Jan Leo Grau, Jaak Kikas ja Marko Toomast.  

Näitus “KUGELBLITZ. Tajumängud III” esitleb viie fotokunstniku loomingut, keda huvitab foto illusoorne, mittedokumenteeriv pool ning tahtlik võõrandumine meie reaalsusest.


"Halli varjundid" - 25 Grau nimelist kunstnikku maailma eri paigust 
19.10-11.11.2017


Osalevad kunstnikud: Arthur Grau (USA), Anna Lena Grau (Saksamaa), Cornelius Grau (Saksamaa), Elulália Grau (Kataloonia), Jan Leo Grau (Eesti), Janet Grau (Saksamaa), Max Grau (Saksamaa), Mathieu Grau (Prantsusmaa/Andorra), Mia Grau (Saksamaa), Pamela Grau (USA), Patty Grau (USA), Rubén Grau (Argentiina) jt.

Ebatavalise kuraatorikontseptsiooniga rahvusvaheline näitus toob Pärnu Linnagaleriisse kokku kunstnikud, keda ühendab esmapilgul vaid autorite nimi (Grau) ja armastus kunsti vastu. Enam kui aasta tagasi Grau nimelistele kunstnikele loodud Facebooki gruppi kogunes väga erinevaid loomeinimesi üle maailma. Grau nimi pärineb peamiselt Saksamaalt ja ajaloolistelt katalaani ja Hispaania aladelt (Guerau, Gradum), aga ka juudi kogukondadest, kust on nimekandjad rännanud nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikasse.Grau nimeliste kunstnike seltskonda kuulub nii silmapaistvaid feministliku kunsti esindajaid (Elulália Grau - Katalaani üks esimesi feministliku kunsti kästilejaid), installatsioonikunstnikke ja skulptoreid (Anna-Lena Grau, Patty Grau, Pamela Grau, Rubén Grau), aga ka kaasaegseid maalijaid, kes on püüdnud maalikunsti avardada pisut laiemaks kunstiliigiks kui tasapinnaline pilt seinal (Cornelius Grau), performance’ikunstnikke ja filmitegijaid (Mia Grau, Janet Grau jt) aga ka helikunstnikke (Mathieu Grau). Teoseid on eksponeeritud kuueteistkümnelt kunstnikult Saksamaalt, Argentiinast, Katalooniast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Väljas on aga ka üheksa valitud kunstniku biograafiad-portfooliod.


Kuigi teoste valik on tavalises kuraatoripraktikas sellistel alustel “juhuslik”, siis sellegipoolest võib pidada näituse kontseptsiooni väga mitmekihiliseks. Ühest küljest arutleb näitus autoripositsiooni üle tänases kunstimaailmas, kus peale postmodernistlikku autori hukutamist (a la Roland Barthes’i lääne kultuuriruumi mõtlemist väga palju mõjutanud essee “Autori surm”, 1967) on olnud romantilise kunstniku kui loojamüüdi asemel rõhk kunstil endal ja ideede vabal levikul, omastamistel, viitamistel, kordustel, paroodial jne. Teisalt võib leida näituselt vihjeid korruptsioonikriitikale kui tänases kunstimaailmas, eriti just pisikesel Eesti kunstimaastlikul, aktuaalsele teemale. Kolmandaks võib ka näituse ideestikkust leida paraja annuse absurdi -- teemat, millele ongi suur osa kaasaegsest kunstist viimasel kümnendil keskendunud.


Näituse kuraator: Jan Leo Grau, graafiline disain: Indrek Aija
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Helena Keskküla "Liivatera ballaad"
3.08-30.08.2017


Videonäituse keskmes olev teos “Liivatera ballaad” jutustab loo merineitsist nimega Liivaterake, kelle inimesena maa peal käimise hinnaks on loobumine oma häälest. Näkineiu kõige suuremaks unistuseks on sõita autoga ning seepärast kogub ta mudelautosid, mida hoiustab plastikpudelites, nagu inimesed hoiustavad laevu klaaspudelites. Ühel päeval ta lähebki maa peale, et sõita päris autoga. Mõne aja möödudes hakkab Liivaterake siiski igatsema tagasi merekoju, kuhu pöördumine aga on ohtlik.

Helena Keskküla videod ongi tihti kui dramaatilise lõpuga muinasjutud, mis toovad kontrastselt esile päriselu intriigid ja hirmud. Seeläbi sõnastab ta looming tabavalt video, performance’i, laulude ja installatsioonidega võtmeküsimusi suhtlemisest, unistustest ja ideaalidest. Tema seni ilmselt tuntuim video on “Pseudoreaalsus” (2016), mis jutustab loo inimestest, kelle tegelikkused ei kohtu, kuigi pealtnäha elavad nad samas aegruumis.

Kunstnik Helena Keskküla (sündinud 1992, Pärnus) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. Keskküla on esinenud mitmete isiknäitustega ning osalenud grupinäitustel Tallinnas ja Pärnus. 2016. aastal esines ta esmakordselt etendusega “+1” Maria Arusoo kureeritud NU Performance festivalil “CORPORATE OCCULT_let's talk about the body baby”.
Näituse koordinaator:
 Rebeka Põldsam
Näituse videotiim:
 Helena Keskküla (režii, montaaž), Mari Kuuse (operaator), Sten Saarits (operaator)
Täname:
 Kadri Keskküla, Raido Keskküla, Karl Keskküla, Sten Saarits, Mari Kuuse, Lauri Luud, Brit Pavelson, Riina Rohtla-Simisker, Tõnu Narro, Kadi Estland, Mooste Külalisstuudio, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, EKKM, Eesti Kultuurkapital, Pärnu Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Tervise Paradiis, Hedon Spa, Viiking Spa.

Raivo Korstnik "Tagasivaates: sotsrealismist modernismini"
20.07-1.08.2017
Näituse avamine 20.07 kell 18.30

85. juubeliaastale pühendatud retrospektiivnäitus “Tagasivaates: sotsrealismist modernismini” annab läbilõike Raivo Korstniku (1932-1992) loomingust 1950-ndate aastate lõpust kuni 1992. aastani. Suur osa eksponeeritavat loomingust jõuab avalikkuse ette esmakordselt - teosed pärinevad kunstniku perekonna erakogust ja on spetsiaalselt selle näituse tarbeks taastatud.

Kunstnikuna on Korstnik jäänud Eesti kunstiajaloo müstiliseks erakuks — tunnustatud ja tuntud kunstnikuks, kes aktiivsele näitustegevusele eelistas õppejõuna töötamist. Teadaolevalt toimus kunstniku elu jooksul vaid üks isiknäitus. Kunstihariduse omandas ta ERKI-s (1951–1957). Pärast ERKI lõpetamist algas 1960ndatel Korstniku loomingu tuntuim ja hinnatuim ajajärk. Sellesse aega mahub ka üks väheseid Korstniku ülesastumisi 1966. aasta noortenäitusel, mida loetakse Eesti kunstiajaloo üheks olulisimaks uuele kunstile keskendunud väljapanekuks.

Raivo Korstniku loomingut iseloomustab katsetamine žanridega. 1960ndatel leiab tema teostest sotsrealismile omast ainest tehasemaastikest kuni tööliste kujutamiseni. Samuti on teda seostatud stalinistlikust sotsrealismist väljakasvanud ja sellele vastandunud “karmi stiiliga”, mis asendas paraadlikud detailid toorete ja jõuliste lakooniliste vormidega, tuues vaatajani tollase “halli argipäeva”. 1970-ndatel jõuab tema looming suurema eksperimenteerimiseni ja esile kerkivad sürrealistliku ja kubistliku tooniga teosed.

Aja jooksul võtavad kunstniku loomeperioodi algust markeerivad ümarad ja klassikalised jooned järjest nurgelisemad vormid. Varaste aktide all võib hoolikal vaatlemisel näha metalset skeletti ja inimkehade transformeerumist bioonilisteks sümbioosideks. Teoste sürrealistlikku aspekti rõhutavad Korstniku düsfunktsionaalsed sümbioosid - näiteks osaks inimkehast võivad saada sinna orgaaniliselt mittekuuluvad motiivid. Näitusel eksponeeritud maalikavanditelt vaatavad vastu “Kosmoseodüsseiast” tuntud sketšid paralleeluniversumitest, mis ka oma vormilt eiravad igasuguseid realismile omaseid reegleid.

Näituse koostasid: Maarja Korstnik ja Meelis Tammemägi

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus


Leonhard Lapin "Masinad"
9.06-18.07.2017 /
näitust on pikendatud vähendatud mahus kuni 30.08.2017
Leonhard Lapini 70. juubelile pühendatud näitus “Masinad” toob publikuni valitud teosed vanameistri tuntuimatest pildiseeriatest “Masinad” ( “Naine-masin”, “Mees-masin”, “Ovaalid”, “Ristid” jne.), mõnedki neist haruldused, mida ei ole aastakümnete jooksul Eesti kunstipublikule eksponeeritud. 1970. aastal valminud graafika kõrval tuleb eksponeerimisele ka sel nädalal punkti saanud uus ruumiline installatsioon “Masinate tempel” (2017), mis ühendab erinevaid mehhanisme. Teos kuulub Lapini arhitektoonide ehk templite juurde, millega kunstnik alustas juba 1974. aastal ning mida on ta ühe väheste kunstnikena (võimalik, et ka ainsana!) Euroopas nii järjepidevalt loonud.

Alates 1972. aastast võis näitusesaalides näha Leonhard Lapini joonistusi seeriast “Masinad”. Lapini kontseptsiooni võib kirjeldada järgmiselt: masinate maailm ja masinate loodud kultuur on selgelt väljendunud struktuuriga täiesti uus ja sõltumatu osa loodusest. See struktuur hõlmab mitte ainult üksikuid masinaid (lennuk, kassaaparaat) vaid ka kunstlikke objekte ja materjale, suhteid ja protsesse kõige laiemas mõttes moodsate hierarhiate ja industriaalsete ühiskondadeni välja. Struktuur areneb, laieneb ja muutub keerulisemaks. Koos sellega areneb ja eemaldub inimesest ka masinate maailma iseseisev elu. Seitsmest sarjast koosneva tsükli avab masinate ja nende poolt loodud maailma antoloogiline analüüs. Kasutades universaalseid sümboleid (rist, ruut, kolmnurk, ovaal) jutustab kunstnik meile uue loodusliku struktuuri arenguloo, alates alamatest organismidest ja lõpetades täiuslike, inimmõistuse poolt lihvitud vormidega, mis on valmis igaveseks eksisteerimiseks. Sealjuures ei püüa Lapin oma seerias seda n-ö “masinate loodust” peegeldada ega analüüsida, vaid esitab sümboolselt selle maailma vastupeegelduse. Oma loomingu algtõukeks loeb Lapin Malevitši, Mondriani, Lissitzky ja Rodstšenko töödest saadud muljeid. (Leonhard Lapini kataloog “Masinad 1972-1978”, Dipri:2017).

Ka nüüd, ligi 40 aastat peale viimaste “Masinate” seeriate valmimist on teosed endiselt värsked ja päevakohased. Maailmas, kus argipäeva saadavad lakkamatud tehnilised probleemid, tajume nii mentaalset kui ka füüsilist ühinemist masinate maailmaga rohkem kui eales varem. Siiski ei saada inimese ja masina kooseksisteerimist idülliline sünergia - samal ajal on masinate individuaalne eksistents meist iga hetkega distantseerumas. Aastal 2017. aastal peab inimkond tunnistama, et ei suudeta võidelda loodussaastega ning masinad kontrollivad pigem meid kui vastupidi. Kõik see kinnitab Lapini teooriat igavesti eksisteerivast ja meie tahtest eraldiseisvast masinate loodusest.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus


Elina Kasesalu "Hair/Fear"
1.05-31.05.2017


Elina Kasesalu on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna, kuid viimase paari aasta jooksul on temas süvenenud huvi illustratsiooni ja maalikunsti vastu. Aastatel 2014-2015 koostas, kujundas ja kirjastas ta kaks noorte illustraatorite kogumikku. 

Näituse “Hair & Fear” läbivaks teemaks on kitsamas või laiemas mõistes juuksed ja/või hirm. Kuna ettevalmistusperioodiks kujunes vaid 3 kuud, siis lisaks spetsiaalselt näituse jaoks valminud tööde kõrval võib tutvuda ka autori varasema loominguga.

FEAR. Hirmu on mitut sorti -- on sellist pisut meeldivat hirmu, mis tekitab adrenaliini ja on hirmu, mis aegajalt halvab igapäevategemisi, on aga ka ebameeldivat hirmu. Ebameeldiv hirm on näiteks kartus tuleviku, teadmatuse või sõja ees. Adrenaliini pakkuv hirm aga õudus- ja ulmefilmid ning mahajäetud majad. Erinevate hirmude temaatikat kujutab autor esteetiliselt ja leebelt, ütleks isegi, et ilustavalt. Kunstnik puudutab oma teostes teemasid nagu hirm torkamise ees (”Kare tekikott”), hirm koerte ja paugu ees (”Balloon dog”), hirm öise linna/ühistranspordi ees ("Midnight Train No. 323201"), hirm autoritaarsete riigijuhtide ja sõja ees (”Kuldkihar”), hirm ja samas nostalgia nõukogude aja suhtes ("Nõukogude naine/Made in North Korea" ja mahajäetud majade fotoseeria), hirm putukate ees (”Bugs).
HAIR. Juuste teemat on kunstnik käsitlenud ehk põgusamalt, kuid tõdeb, et juuksed ja hirm võivad olla omavahel teinekord tihedalt seotud. Donald Trump ja tema kuulus soeng on juba leidnud kajastamist paljudes karikatuurides ja kunstiteostes ("Kuldkihar"). Pikad mustad juuksed seostuvad jaapani õudusfilmidega nagu "The Ring" ja “The Grudge”. Juukseid on peetud ka kui naise ehteks. Aasia naiste pikad, terved ja tugevad juuksed on tihtipeale oma teekonna lõpetanud valgete naiste juuksepikendustena ("Nõukogude naine /Made in North Korea"). Mõte kanda oma peas teise inimese juukseid on ka pisut hirmutav. Pikad ja erinevat värvi juuksed on olnud ja on ka juskui inimeste lahterdamiseks – osad mehed eeistavad blonde, osad brünette ("Blond või brünett“).

Näitust toetab Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Tiina Nevalainen "Varjundid"
2.04-30.04.2017

Soome kunstniku Tiina Nevalaineni maalinäitus keskendub oma täies ilus (ja inetuses) värvidele ja varjunditele. Ligi kaks aastat valminud seeria põhineb meid igapäevaselt ümbritsevatel värvidel, külmadel ja soojadel, kirgastel ja tuhmidel. Aastaaegade vahetudes vahetub kunstniku sõnul ka tema koloriit, sest oma abstraktses maalikeeles püüab ta omamoodi peegeldada meid ümbritsevat
reaalsust.  Teostest leidub nii põhjamaist karmust, kerget kargust kui kevadist õrnust ja lummust.


Sandra Jõgeva "Softcore"
9.03-30.03.2017
Sandra Jõgeva eksponeerib oma isiknäitusel uut installatsiooni "Softcore", mis tegeleb, nagu kunstniku mitmed varasemadki teosed, 12 aasta pikkuse isikliku kogemusega dominatrixina. "Softcore"kujutab endast täispuhutud kummipatjadele trükitud fotokollaaže ehk teisisõnu tema dominapäevikut. Samuti on kollaažidele dokumenteeritud anonüümsete klientide kontaktivõtmised ja tagasiside. Kõik see on eksponeeritud 300 galeriipõrandale asetatud padjal (23 x 30 cm) ja 14 lõuendil (20 x 30 cm). Padi kui sümbol täidab näitusel intiimsuse ning kliendi ja domina vahelise kogemuse teatava anonüümse ja korduva, tiražeeritava olemuse kujundeid. Lisaks saadab täispuhutud kummipatju loomulikult seos kumminaise kui karikatuursuseni objektistatud kujutisega naisest, sümboliseerimas fetišeid.

Installatsioon valmib koostöös fotograaf Jaak Kikase ja graafilise disaineri Teet Raudsepaga.
Tõlge inglise keelde: Juta Ristsoo.
Näitust toetavad Malle Leis, Villu Jõgeva, Eesti Kunstnike Liit, Pärnu Linnavalitsus

Silvia Pärmann & Kalevi Tamm: DIALOOGID
14.02-09.03.2017

Kahe fotokunstniku – Silvia Pärmanni ja Kalevi Tamme ühisnäitus "Dialoogid" toob vaatajani lood inimese ja keskkonna konfliktidest ja koosmõjudest. Silvia Pärmanni siirad portreed kehval järjel aregumaade kodanikest on vastandatud Tamme kaasaegsete ja Lääne kultuuriruumi arenenud linnade klaastornide ja urbanistlike maastikega. Kahe kunstniku kontrastirikkad teosed moodustavad huvitava dialoogi kultuuride erinevustest, ühisosast ja heaolust.

Silvia Pärmann on fotograaf, kelle fookuses on inimesed – ta huvitub eelkõige sellest, kuidas inimesed leiavad oma elule mõtte ja võimaluse olla õnnelikud ka siis, kui nende kodumaaks on riik, mida on raske pidada demokraatlikuks, rikkaks või piisavalt oma kodanike eest hoolivaks. Ta on viimased viisteist aastat, ehk pisut rohkemgi, igal võimalusel mööda maailma ringi sõitnud ja enamuse nendest aastatest pildistanud inimesi, kellega tee teda kokku on viinud. Seeria “Kellega ma seni kohtunud olen” portreteeritavate valik on juhuslik – need on inimesed, kes on talle juhuslikult tänaval või külavaheteel vastu tulnud. Küsimusele, mis portreteeritud inimesi nii säravalt õnnelikuks teeb, et nad endaga koos panevad naerma kogu maailma, ei ole ühte vastust. Neid vastuseid on sama palju kui neid inimesi, õnne valemeid ongi maailmas kokku üle seitsme miljardi. Religioon, traditsioonide hoidmine, filosoofia – need on vaid väike osa meretäiest võimalustest.

Kalevi Tamm (s. 1965 Tallinnas) on fotograaf, kes alustas fotokunstiga tõsisemalt alates 2008. aastast. Hilisemate saavutustena on ta võitnud maineka ajakirja LIFE rahvusvahelise fotograafiavõistluse 2014. aastal ning osalenud SOHO Arthouse graafika- ja fotonäitusel New Yorgis (2014). Tema peamiseks fotoaineseks on arhitektuur ja tänavaelu. Stiilina eelistab must-valget geomeetrilist korrapärasust, mis on ka antud näituse fookuses.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus

Tõnis Vint: PLAKAT / GRAAFIKA
13.01-10.02.2017
Tõnis Vint kui Eesti kunsti geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsuja ja juhtfiguur astub näitusel üles 1970ndatel-1990ndatel aastatel loodud graafika ja plakatikunstiga.  Tema nõukogude perioodi loomingus segunevad uurimused kujunditest, märkidest, müstilistest õpetustest ja erootikast. Eksponeeritud on ka nõukogude perioodi näituseplakatid, mis on valminud ofsettrükis ning mille aines liigub mööda samu radu, mis vanameistri graafikagi - neil kohtub idamaade filosoofia kunstniku enda maailmapildi ja õhtumaade muinasjuttudega, samuraid geishadega, haldjad vibuküttidega ning mulgimaa mustrites mandalad  hea ja kurja võitluse, valguse ja varju tasakaalu, musta ja valge ning yin-i ja yang-iga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Raul Meel / Kiwa
4.11.2016-4.01.2017

Raul Meele ja Kiwa ühisnäitus loob dialoogi kahe eri põlvkonda kuuluva kunstniku vahel, kelle loomingus domineerivad küsimused keelest, märgisüsteemidest ja tajust.
Kui Meel sisenes keelatud sümbolite maailma 1960ndatel ja tutvustas siinsele kunstimaailmale kirjutusmasina abil loodud luulet, siis Kiwa võib pidada kaasaegsete tehnoloogiatega opereerivaks kunstnikuks.

Raul Meelelt on eksponeeritud graafilised lehed 2016. a valminud seeriast “Vihma kujundid” (Shapes of Rain), mis on vorminud märgikeelde niivõrd argise nähtuse, nagu seda on vihm. Kunstnik mängib sümbolite, rütmide ja tunnetustega luues lõpmatuid kompositsioone. Eksponeerimisele tulevad ka nõukogude perioodil keelatud sini-must-valges kompositsioonis loodud hiigelseeria “Taeva all”(1973), mis on toonud hulgaliselt rahvusvahelisi võite. "Taeva all" serigraafiate sarja eri ansambleid on jõudnud nii Eesti Kunstimuuseumi, New Yorgi MoMA kui ka teiste suurte kunstimuuseumide kogudesse.

Kiwa hommage Raul Meelele ehk graafikasari “untitled i - xxiv” põhineb Meele kirjutusmasinaluuletuste ümbertöötlustel. Algmaterjal on oluline mitmest omavahel läbipõimunud aspektist: kultuuriajalugu, tehnoloogia, epistemoloogia, teksti ja kõne vahekord etc. Konkreetne luule oli seotud 60-70ndate kontrakultuuri ja nonkonformistliku kunstiga. Informatsiooni piiratud leviku kontekstis oli kirjutusmasin kättesaadav tehnoloogia, mis võimaldas omatootlikkust ja oli oluline vahend omakirjastuslikkuse ehk samizdati puhul. Visuaalselt seostus kirjutusmasina šrift ka võimu ja seadusandlikkusega, ametlike käskkirjade mustvalge, tõlgendamist mittesalliva vormiga. Piiratud sõnavabadusega kaasus nn ridade vahele kirjutamine, mis on sümboolne kontekstis, kus keelelt võetakse ära tema esmane, kommunikatiivne funktsioon. Konkreetne luule on tähenduslik nähtus ka kogu lääne humanitaarias toimunud lingvistilise pöörde kontekstis, mis tegi keelest, tekstist ja diskursusest uurimisaluse. Eksperimentaalne tekstikäsitlus seostub vältimatult teemadega nagu teksti suveräänsus, teksti materiaalsus, konkreetne luule, keele eneserefleksiivsus, mille ampluaa ulatub igapäevastest ja arusaadavatest märkidest kosmiliste tähemustrite. Nii psühhoanalüüs kui psühhedeelne kultuur aitasid teksti vabastada ratsionaalsusest, uurisid selle vahekorda tajumise ja tunnetusega. Oluliseks muutus ka interdistsiplinaarne aspekt, keele semantiliste, foneetiliste ja visuaalsete elementide ühisväli.


Raul Meele kui kanoniseeritud autori teoste ümbertöötlemine on neile kummitusliku paralleelelu andmine. Lisaks paljutähenduslikule algmaterjalile on oluline ümbertöötluse tasand. Klassikalises kultuuris räägitakse hommage’idest, viimasel paarikümnel aasta remix-kultuurist. Glitch ja error, mis tehnoloogia puhul on tahtmatu kõrvalnähe on sellel sajandil muutunud omaette stiiliks, viimaste aastatega koguni turuniššiks, olles samasugune reaktsioon tehnoloogilisele utoopiale nagu 20 sajandi antikunsti voolud traditsioonilisele kunstile. Meele klassikaliste teoste remixid Kiwalt väljendavad teksti, teadvuse ja tajumise suhteid, üritavad modelleerida raskesti käsiteldavat seisundit, kus keel ja tekst väljendavad midagi enamat ülalpool oma funktsionaalsust. Algoritmidele delegeeritud tekstide ümbermuutmine mikrotasanditel arendab edasi psühhedeelseid visioone laiuvatest infoväljadest ja energeetilistest tasanditest. Kui tekst vahendab maailma, siis teksti muutmine süvatasandil tekitab uusi tajuolukordi ja loob uusi maailmu.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja ;paranoia publishing

Herkki-Erich Merila "Real Estate of Mind"
14.09-22.10.2016

Herkki-Erich Merila isiknäitus “Real Estate of Mind” Avangard Galeriis toimub Tallinna keskse Disainiöö sateliitprogrammina Pärnus. Näitus esitab Eesti kaasaegse foto ühe pioneeri varasemat ja hilisemat loomingut ning eksponeerimisele tulevad 1990. aastatest pärit fotod ning 2000ndatest kuni tänaseni valminud remiksid fotograafiast ja fototöötlusest.

Näitus toob vaatajateni ka silma eest varjatud maailma – arhitektuursete kujundite tagant kerkivad esile inimlikud algimpulsid. Merila, kelle fookuses on küll naisekeha selle klassikalises tähenduses, püüab seda dekodeerida igapäevase elu ja suhtetega, sidudes neid ajalooliste visuaalsete vormidega linnakeskkonnast. Teoste koloriit vihjab Madalmaade maalikunsti kõrgajale. 

Osaliselt on seeriat "Real Estate of Mind" varem erinevate projektide raames eksponeeritud Eestis ja Ungaris, 2013. aastal avaldati osa seeriast prantsuse kaasaegse fotograafia ajakirjas Photographe.

Herkki-Erich Merila loomingut iseloomustab visuaalse keskkonna varjatud signaalide vaatlemine ja nende esiletoomine sissevaatena silmale nähtava pealispinna all peituvatesse tekkemehhanismidesse.

Fotograafina on ta tegutsenud 30 aastat. 1992. aastal asutas ta koos Peeter Lauritsaga fotokunstnike rühmituse “DeStudio”. Herkki-Erich Merila on oma loomingut esitlenud arvukatel näitustel mainekates muuseumides ja galeriides New Yorgis, Suurbritannias, Kopenhaagenis, Berliinis ja Helsingis. Fotograafi tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Rahvusvahelisel tasandil on tema tööd esindatud Taani, Austria ja USA muuseumite kogudes.

Tarrvi Laamann "7 Inch C"
12.08-05.09.2016

Näitus kujutab endast Eesti esimese abstraktse mõtluskoomiksi käsikirja väljapanekut. Tehnikana on kunstnik kasutanud kleebisgraafikat sulatatud liival ja ksülomaali lõuendil.

Tarrvi Laamann (s. 1973) on kunstnik, DJ ja tuntumaid reggae-kultuuri eestvedajaid Eestis. Laamann on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe graafika erialal (2000) ning kuulub alates 1994. a. Eesti Kunstnike Liitu. 

Tarrvi Laamann põhjendab oma lemmiktehnika, puulõiketrüki kasutamist järgmiselt: „Kunagi ei tea, milline saab lõpptulemus täpselt olema, sest puit teeb kohati hullumeelseid trikke. Olgu, kui töötaksin sileda tammelauaga, siis oleks resultaat ettearvatavam. Aga mina kasutan vineeri. Just see teebki asja huvitavaks, kuna siin on nii palju erinevaid muutujaid – mul on tunne, et mina ei olegi teose autor, vaid Jumal või keegi teine on istutanud minu pähe rumalad ideed ja puulõiketrükk lisab siis veel omad kiiksud. See mulle meeldib. On võimatu omada täielikku kontrolli, täpselt nagu elus üldse.“ Tarrvi Laamanni teosed on mõjutatud nii reggaest kui kodumaast Eestist. Reisid mujale on lisanud kirkaid värve, lõhnu, maitseid, soojust, rütme ja tunde nagu oleksid puhkusel. Kogu see värvirohkus ja eksootika kombineerub iluks, mis on rohkem spirituaalne kui dekoratiivne. Laamanni teosed kiirgavad positiivsust ja õnnelikkust; see on tema viis maailma parandada

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Anonymous Boh "Inner Storm"
30.07-10.08.2016


"Graafika IN" on iga-aastane näitus-festival, mille juured ulatuvad aastasse 1998. Festivali programm hõivab traditsiooniliselt peamised Pärnu näitusepinnad: Avangard Galerii, Pärnu Linnagalerii, Kunstnike Maja, Port Arturi kaubamaja, Pärnu Keskuse, Endla Teatrit, Pärnu Keskraamatukogu, Pärnu Kolledži ja linnaruumi.

Rahvusvahelise graafikafestivali eesmärgiks on mõtestada lahti kaasaegse graafika arengusuunad ning tuua kokku nii kunstnikke, kirjanikke kui audiovisuaalseid multidistsiplinaare. Näitused Pärnu erinevates galeriides on põhirõhuga erinevate rahvusvaheliselt tuntud kunstnike ja kunstirühmituste individuaalsetel programmidel. Näha saab innovaatilisi lähenemisi mitmest maailma nurgast: Euroopast, Aasiast ja Ameerikast.

Avangard Galerii osaleb festivaliprogrammis Anonymous Boh´i isiknäitusega "Inner Storm". Näitusel eksponeeritud teosed toetuvad aastate jooksul maailma eri paigus teostatud Non Grata performance’itele, mille dokumentatsioonid on vahetanud sõnumit. Stseenid teostatud performance’itest leiavad uue konteksti ja kontseptsiooni vastavalt ajale, ruumile ja publikule. Ehk siis vastavalt sellele, mida kunstnikul parasjagu maailmale öelda on.

Anonymous Boh on kunstnik, kelle jaoks loomeprotsess ühe teose ümber võib kesta lõputult. Nii otsib ta viise, kuidas dokument kord kadunud teose täiendusena konteksti tagasi asetada, kord aga just sellest välja rebida ning uute tähendustega küllastada. Bohi varasemad näitused on esitanud dokumenteerivaid fotosid – nii, nagu nad on – või tekitanud hoopis olustikke, milles lavastus imiteerib performance’it.

In Graafika festivali toetab Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus

Leonhard Lapin, Malle Leis, Villu Jõgeva: Popkunstikujundid nõukogude perioodi Eesti kunstis. 06.07-29.07.2016

Leonhard Lapin "Jänku suudlus" (1970/1996)

Näituse eesmärgiks on teha kolme eripalgelise kunstniku näitel sissevaateid Eesti nõukogude perioodi kunstis levinud popkunstiilmingutesse. Lapin, Leis ja Jõgeva kuuluvad kõik põlvkonda, kelle ülesandeks sai sotsialistlikust realismist väljamurdmine ja kunstikeele uuendamine. Esimesteks nn “vabameelse” ja kaasaegse kunsti maaletoojateks said noorte kunstnike rühmitused: 1960. aasta kunstirühmitis, ANK64, SOUP69 ja Visarid, kes oma tegevuses soosisid tollal keelatud eksperimentaalsust ja radikaalseid ideid ning tuginesid paljuski lääneliku kunsti avastamisel. 

Läänemaailma kapitalistlikust tarbimiskultuurist tärganud popkunst oli oma olemuselt muidugi midagi muud, kui meie teispool raudset eesriiet asunud lokaalne pop, mida kodustatult kutsuti ka “union popiks” või “liit-popiks”. Marilyn Monroe või koomiksikangelaste asemel figureerisid siinsete kunstnike teostel argised esemed ja kohalikud “superstaarid” a la näitusel esindatud Leonhard Lapini “Lydia Koidula” (1971) ja “Kristjan Jaak Peterson”, popile omaselt rõõmsas koloriidis tundmatud modellid (Malle Leisi “Milvi”, 1975) või omaloodud narratiivid (Leonhard Lapini pildisari “Äralennanud süda”, 1971).

Uued ja eksperimentaalsed teosed nõudsid ka uut ja eksperimentaalset tehnoloogiat, mida arendati käepäraste vahenditega. Näitusel tasub tähelepanu pöörata Malle Leisi unikaalsetele siiditrükkidele, mis maaliti otse siidile ja trükiti temperast ja õlivärvist kokkusegatud värviga paberile, saavutades nii haruldaselt lai spekter värve. 

Villu Jõgeva teekond kineetilisse kunsti algas 1960ndate alguses koos ANK-i puhta esteetika, hipiliikumise ja institutsioonipõlgusega, teadvustades, et elektroonikaga seotud asjad võivad olla nauditavad ja toimida mitte ainuüksi kunsti objektina, vaid ka subjektina. Näitusel on eksponeeritud Jõgeva valguskineetiliste objektide hilisemad edasiarendused 1990. aastate lõpust ja 2000ndatest kõrvuti fotodega 1974. a valminud seeriast “Kollane suvi”. 

1968-1970. a. kunstnikerühmituses SOUP 69 tegutsenud Leonhard Lapini loomingust on näitusel esindatud Eesti popkunstiklassika ühed rariteetseimad teosed, millest suurt enamust eksponeeriti toona vaid kitsas kunstiringkonnas.
Näitus jääb avatuks kuni 29. juulini 2016.
Näitust toetavad Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital


Jan Grau "Neonism/Neoism" 21.06-03.07.2016

Näitus on jätk hiljuti Tallinn Art Week’i raames avatud isiknäitusele ,,See ei ole foto!” WAB elustiilikaupluses. Ka käesoleval näitusel eksponeeritavad väsked teosed on seotud fotograafiaga, kuigi see ei pruugi esmapilgul nii tunduda. Jan Grau segab oma töödes erinevatele kunstiliikidele omaseid tunnuseid ning kompab jätkuvalt maalikunsti ja fotograafia piire.

Kunstniku aineseks on isiklikud mobiiltelefoniga valminud jäädvustused olulistest hetkedest, mis oma moonutatud kujul tuletavad meile meelde, et fotost on saanud kaduv asitõend ja kunagised fotoalbumid, mida koosviibimistel imetleti, on muutumas ajalooliseks nähtuseks. Koloriitsete teostega viitab kunstnik neonismile ja neoismile omastele väljendusviisidele ja teooriatele, peatub tajunihestustel ja paneb mõtisklema mineviku ja tuleviku ja kõige selle vahele jääva üle.

Mart Org "Peegeldused" 20.05-14.06.2016


Mart Org (1935) on Pärnus sündinud kunstnik, kes ühena paljude eestlaste seast oli sunnitud II maailmasõja sündmuste käigus 1944. aastal Eestist põgenema. Läbi Kihnu kulgenud mitmepäevane paadireis viis perekonna Stockholmi, kus kunstnik ka tänasel päeval resideerub.

1953. aastal Rootsi kodakondsuse saanud Mart Org alustas kunstialaseid õpinguid Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis joonistusõpetaja erialal. 1955. a. järgnesid õpingud Signe Barthi maalikoolis, kus teiste eestlaste seas on õppinud veel ka Ilon Wikland ja Enno Hallek. 1957-1962 a. õppis Org Stockholmi Kuninglikus Kunstiülikoolis (Kungliga Konsthögskolan), mida jätkas aktiivne näitusetegevus Stockholmis ning seejärel pikk loomeperiood Apricales. Traditsioonilist maalikunsti hindava Oru impressionismist mõjutatud teoseid seostasid kriitikud peagi Prantsusmaa maalikunsti suurkuju Pierre Bonnard’i loominguga. Kunstniku huviorbiidis ongi peamiselt värv, valgus ning selle peegeldused. Pea igalt Oru maalilt võib leida vähemasti ühe akna ning tema enda sõnul on paljud kujutised maalitud mitte "natuurist" vaid just peegeldavatelt pindadelt mälu põhjal konstrueerituna.
Antud näitus keskendub Mart Oru mahuka loomingu ühele pisikesele osale, mis on seotud just Pärnu mälestustega. Mihkli tänaval elanud kunstnik külastas mõned aastad tagasi oma kodumaja, mille akendelt nähtud kummitused said uue seeria aineseks. Uuemate teoste kõrval on eksponeeritud ka teoseid 1960-1970. aastatest.

Eestis on Mart Org oma teoseid varem eksponeerinud Kumus ja Tartu Kunstimuuseumil näitusel "Eesti kunst paguluses" (2011). Avataval näitusel on kunstniku töid võimalik Pärnus näha esmakordselt. Ühtlasi on tegemist kunstniku esimese isiknäitusega kodumaal Eestis.

Näitust toetavad Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Kataloogi väljaandmist toetavad Rahvusarhiivi Rahvuskaaslaste programm ning Haridus- ja Teadusministeerium.

"Tajumängud" 09.04-05.05.2016


Näitusel osalevad Jaak Kikas, Jan Grau, Indrek Aija ja Marko Toomast.


Näitus “Tajumängud"esitleb valitud fotokunstnike loomingut, mis mängib suuremal või vähemal määral tajunihestuste ja visuaalsete kujundite peegeldustega. Fotokunsti sünnihetkel imetleti fotot, kui kõige võimsamat ja objektiivsemat reaalsuse jäädvustamise vahendit. Elizabeth Eastlake, kes oli üks esimestest fotokunstist kirjutajatest, võrdleb oma 1857. a ilmunud essees foto võimalusi Rembrandti maalidega ja idealiseerib fotograafia suutlikkust talletada ümbritsevat ülima tõetruudusega. Näitusel osaleb neli fotokunstnikku, keda huvitab just foto illusoorne pool, vaataja taju ning tahtlik võõrandumine meie näilisest reaalsusest.

Jaak Kikas on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktor ja professor, kes püüab ühendada füüsikat ja fotograafiat. Tema pildid mängivad asjaoluga, et paljud meile olulised objektid välisilmas, nt loomad ja inimesed on peegelsümmeetrilised. Peegelsümmeetria ehk bilateraalne sümmeetria on fundamentaalne asjade ja olendite omadus, millele tugineb kogu meid ümbritseva ainelise maailma mitmekesisus. Peegelsümmeetrilised objektid looduses on loomad – potentsiaalsed saakloomad, kiskjad, rivaalid või vastassoo esindajad, kelle kiire äratundmine on sageli äratundja ellujäämise tingimus. Meie aju on treenitud selliseid olendeid-objekte ära tundma ka ka seal, kus neid tegelikult pole. Lihtne viis sellisteks mõttemängudeks on võtta mingi foto ja asendada selle üks pool teise poole peegeldusega. Nii on autor toiminudki. Mõttemängud ja olematute asjade äratundmisrõõm jäävad vaatajale.

Jan Grau jätkab näitusel möödunud aastal alustatud seeriat “Dilemma”, mille eesmärgiks sai analüüsida foto- ja maalikunsti kokkupuutepunkte. Kui seeria algetapis vormis kunstnik oma nutitelefoniga tehtud klõpsud “täiustatud” ja isiklike vaatepunktidega küllastatud maalideks, siis nüüd on näituse keskmes fotomanipulatsioonid. Grau kompab maali- ja foto eeliste ja puuduste vahelisi piire ning sünteesib nii ühe kui teise kunstiliigi karakteristikud täiuslikku visuaalsesse keelde. Näitusel on töötlust saanud mälupildid argielust, mis tehnoloogia abil on hakanud jutustama hoopis teisi lugusid, kui kunstiteoste algmaterjal.

Marko Toomast on Pärnu juurtega kunstnik, kes pöördus oma kodulinna tagasi peale aastatepikkust resideerumist Rootsis, kus ta töötas vabakutseliselise fotograafina ajakirjale QX ning tegutses skandaalse fotokunstniku Elisabeth Ohlson-Wallin’i stuudios. Tema loomingu puhul on tegemist põhjamaiste mustvalgete peegeldustega, mida iseloomustavad otsingud ülima ja idealistliku sümmeetria suunas, mida fotos kui pelgalt reaalsuse dokumentatsioonis on ilma tehnoloogilise kaasabita pea võimatu kujutada.

Indrek Aija alustas fotograafina 30 aastat tagasi Pärnu Noorte Tehnikute Majas Monika Vihmandi käe all. Täna on peamisteks huvivaldkondadeks arhitektuuri- ja dokumentaalfotograafia. Käesoleval näitusel jätkab eelmisel aastal alustatud tajunihete seeriat, kus fotokollaaži aluseks on võetud pea sajandivanused originaalfotod.

Kuraator: Jan Grau
Täname: Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp


"Uus Noor Mood" 17.03 - 4.04.2016
Fotod: Laura Rohtlaan, Marian Kivila

Näitus “Uus Noor Mood” põhineb noorte moeloojate loomingul, mis on olnud viimaste aastate vältel esindatud vabariiklikul konkursil “Noormood”. Eksponeeritud on erinevate aastakäikude kollektsioonide paremik Kirke Talult, Mirjam Kalmannilt, Laura Viialt ja Tiina Lüüsalult. Varasemate kollektsioonidega on kõrvutatud ka uuemat loomingut väljendamaks osalejate loomingulisi arenguid viimaste aastate jooksul. Väljapanek peegeldab konkursil osalemiste valusid, vaevu ja rõõme läbi moeloojate ja korraldajate pilgu.

Kirke Talu on moeblogija ja Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti eriala tudeng, kes asutas hiljuti omanimelise rõivabrändi TALU. Alates 2012. aastast on ta edukalt osalenud erinevatel konkurssidel ja saavutanud CICUCO kollektsioonidega esikohti.


Mirjam Kalmann Tallinna Ühisgümnaasiumi gümnasist, kes on pälvinud mitmeid auhindu oma kollektsioonidega “Next Exit” (2016), “Anima Nostra” (2015), “Repliik” (2014) ja “MOSAIIK” (2013).
Laura Viia omandab teadmiseid rõivaste tehnilisest disainist ja tehnoloogiast Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning on tuntud ja tunnustatud oma kollektsioonidega “Linnuna lennata, kotkana julgeda” (2011), “L’automne” (2012), “Lacerta Vita” (2013), “Wings are made to fly” (2014) ja “Kentaur” (2015). 

Tiina Lüüsalu on noor moelooja Pärnumaalt, kes on tähelepanu äratanud kollektsioonidega "Manipulatsioon” (2012) , "T.L" (2014), "Wear me" (2015) ja taaskasutust populariseeriva "Reuse Queen'iga" (2016).

Näituse kuraator: Lembe Lemmiksoo
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Noormood 2017 konkurssi toetab Pärnu Linnavalitsus

Aivar Kurvits "Brutaalsed portreed" 12.02-13.03.2016


Aivar Kurvitsa viimasest personaalnäitusest kodulinnas Pärnus on möödunud mitu aastat. Sama kaua aega on möödunud kunstniku viimase graafikaseeria produtseerimisest. Värske näituse tarbeks on trükitud Eesti ühe tegusama autsaiderkunsti esindaja viimastel aastate jooksul lõigatud linoolid ning uude kuude valatud ka mõned jäljendused varasematest trükiplaatidest.

Kurvits jätkab antud näitusel oma 2000ndate aastate alguses alustatud Egiptuse temaatikat. Portreteeritud on säravaimad vaaraod, kellele sekundeerivad uuemate tegelastena Rooma sõdalased, mõjudes oma brutaalsete portreedega äärmiselt aktuaalse allegooriana kaasaegsele poliitilisele maastikule selle rahvusvahelistele konfliktide ja võimujanuga.

Autsaiderkunstist ja autorist

Aivar Kurvitsat seostatakse eelkõige art brut’i ja selle sünonüümi - inglisekeelsest kultuuriruumist pärineva terminiga outsider-kunst (ka autsaiderkunst).
Sõnaühend art brut on võetud kasutusele eelmise sajandi ühe tuntuima prantsuse maalikunstniku ja skulptori Jean Dubuffet´ poolt ja otseses tõlkes tähendab see "toorest kunsti". Dubuffet kirjeldas toorest kunsti kui igat laadi eneseväljenduslikkust, mis esitab spontaanset ja ülimalt leidlikku käekirja, ning on nii vähe kui võimalik seotud üldlevinud arusaamadega kunstist. Sellise kunstiga tegelejad on tema järgi tavaliselt veidrikud, kes on professionaalses kunstiringkonnas võõrkehad, vaimselt või sotsiaalselt autsaiderid, kes kavandavad ja produtseerivad oma loomingut väljaspool tavalist kaunite kunstide ringkonda - koole, galeriisid, muuseume jne. See sünnib mõtlemata tavalisele kunstipublikule või õigemini mõtlemata igasugusele vaatajaskonnale olenemata valitsevatest nõudmistest ja väärtushinnangutest kunstimaailmas. Lühidalt kokkuvõttes on art brut vastandiks niinimetatud kultuurilisele kunstile sealhulgas ka selle avangardsetele vormidele.
Kaasaegses kontekstis võib aga Dubuffet käsitlust art brut’ist või autsaiderkunstist pidada juba pisut iganenuks. Möödunud sajandi leidlapsed on viimased paarkümmend aastat trüginud peavoolu kunstimaastikule ning varasemalt muust maailmast eraldunud erakutest on saanud kunstimaailma täisväärtuslikud kodanikud.
Nii ka Aivar Kurvits, kes antud näitusega tähistab oma 31. personaalnäitust Eestis. Samuti on ta edukalt esinenud paljudel välisnäitustel Euroopas, Tšiilis, Aafrikas ja mujal.

1959. a. Tartus sündinud Aivar Kurvits lahutati perekonnast kaasasündinud lastehalvatuse tõttu. Oma lapsepõlve veetis ta erinevates lastekodudes ning omandas hariduse Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis. Vabariigi iseseisvuse algusaastatel suunati ta elama Tori hooldekodusse,
kus ta osales aktiivselt segakoori tegevuses. 1995. a. sai temast kuni tänaseni Tammiste
hooldekodu püsiasukas.
1990. aastate lõpus, kui kunstimaailm oli taasavastamas autsaiderkunstnikke ning Tammistes organiseeriti esimesed kunstisuved, olid tollases Academia Non Gratas tegutsejad otsimas selle valdkonna kohalikke talente. Nii leidis Aivar Kurvits tee kunstikooli ning järgnevatel aastatel õppetöös osaledes omandas algteadmised maalist, joonistamisest, graafikast ja kunstiajaloost. Järgnes osalemine arvukatel näitustel nii siin kui välismaal.
Kuni tänaseni võib Aivar Kurvitsat pidada üheks produktiivsemaks ja hinnatumaks Pärnu kunstnikuks. Aivar Kurvits pälvis 2005. a. Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa Eskpertgrupi poolt väljaantava kunstipreemia ning 2009. aastal Pärnu Kunsti aastapreemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Esimene/Viimane
12.12.2015-24.01.2016

AVAMINE 11.12.15 KELL 17.00
Avamisel muusikaline etteaste Indrek Palult. Stand-up tragöödia Sandra Jõgevalt!

Näitusel osalevad: Alina Orav, Liis Koger, Martin Saar, Andrus Joonas, Jan Leo Grau, Billeneeve

Galerii esimene näitus toob publikuni kuue kunstniku esimesed ja viimased teosed, õigemini ühed esimestest ja ühed viimastest (kuidas kellelgi). Näituse idee on mõtiskleda arengu, taandarengu, protsessi, progressi ning teiste aega ja inimressursi ühendavate võrdeliste ja pöördvõrdeliste seoste üle.

Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ning hetkel Vancouveris resideeruv noor maalikunstnik Alina Orav püüab muuta tavapärast kahedimensioonilist maali neljast küljest vaadeldavaks võttes käepikenduseks appi installatsioonile omased tehnikad. Näitusel on väljas kunstniku üks hilisematest anamorfsetest teostest (“Green Screen", 2015). Hiljuti New Yorgi Kunstiakadeemia magistrantuurist kodumaale naasnud Martin Saar käsitleb oma teostes maalikunsti ajalooliseid traditsioone ja tehnikaid impressionismist ekspressionismini püüdes rakendada hääbuvaid võtteid tänapäevases maalikunstis. Tartu Ülikooli maalikunsti taustaga Liis Koger esindab näitusel noorema põlvkonna abstraktsionismi. Edela-Eesti koolkonda esindavad Billeneeve ja Andrus Joonas, kelle uuemate šedöövrite kõrval on välja kaevatud 1990. aastatest pärit museaalid. Jan Grau analüüsib maalikunsti ja fotokunsti suhet ning kaduvust, jäädvustades lõuendile juhuslikke klõpse mobiiltelefonist ning lisades neile pildilt puuduvad emotsioonid.