Raivo Korstnik "Tagasivaates: sotsrealismist modernismini"
20.07-1.08.2017
Näituse avamine 20.07 kell 18.30

85. juubeliaastale pühendatud retrospektiivnäitus “Tagasivaates: sotsrealismist modernismini” annab läbilõike Raivo Korstniku (1932-1992) loomingust 1950-ndate aastate lõpust kuni 1992. aastani. Suur osa eksponeeritavat loomingust jõuab avalikkuse ette esmakordselt - teosed pärinevad kunstniku perekonna erakogust ja on spetsiaalselt selle näituse tarbeks taastatud.

Kunstnikuna on Korstnik jäänud Eesti kunstiajaloo müstiliseks erakuks — tunnustatud ja tuntud kunstnikuks, kes aktiivsele näitustegevusele eelistas õppejõuna töötamist. Teadaolevalt toimus kunstniku elu jooksul vaid üks isiknäitus. Kunstihariduse omandas ta ERKI-s (1951–1957). Pärast ERKI lõpetamist algas 1960ndatel Korstniku loomingu tuntuim ja hinnatuim ajajärk. Sellesse aega mahub ka üks väheseid Korstniku ülesastumisi 1966. aasta noortenäitusel, mida loetakse Eesti kunstiajaloo üheks olulisimaks uuele kunstile keskendunud väljapanekuks.

Raivo Korstniku loomingut iseloomustab katsetamine žanridega. 1960ndatel leiab tema teostest sotsrealismile omast ainest tehasemaastikest kuni tööliste kujutamiseni. Samuti on teda seostatud stalinistlikust sotsrealismist väljakasvanud ja sellele vastandunud “karmi stiiliga”, mis asendas paraadlikud detailid toorete ja jõuliste lakooniliste vormidega, tuues vaatajani tollase “halli argipäeva”. 1970-ndatel jõuab tema looming suurema eksperimenteerimiseni ja esile kerkivad sürrealistliku ja kubistliku tooniga teosed.

Aja jooksul võtavad kunstniku loomeperioodi algust markeerivad ümarad ja klassikalised jooned järjest nurgelisemad vormid. Varaste aktide all võib hoolikal vaatlemisel näha metalset skeletti ja inimkehade transformeerumist bioonilisteks sümbioosideks. Teoste sürrealistlikku aspekti rõhutavad Korstniku düsfunktsionaalsed sümbioosid - näiteks osaks inimkehast võivad saada sinna orgaaniliselt mittekuuluvad motiivid. Näitusel eksponeeritud maalikavanditelt vaatavad vastu “Kosmoseodüsseiast” tuntud sketšid paralleeluniversumitest, mis ka oma vormilt eiravad igasuguseid realismile omaseid reegleid.

Näituse koostasid: Maarja Korstnik ja Meelis Tammemägi

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus


Leonhard Lapin "Masinad"
9.06-18.07.2017
Näituse avamine: 9.06 kell 18.00
Leonhard Lapini 70. juubelile pühendatud näitus “Masinad” toob publikuni valitud teosed vanameistri tuntuimatest pildiseeriatest “Masinad” ( “Naine-masin”, “Mees-masin”, “Ovaalid”, “Ristid” jne.), mõnedki neist haruldused, mida ei ole aastakümnete jooksul Eesti kunstipublikule eksponeeritud. 1970. aastal valminud graafika kõrval tuleb eksponeerimisele ka sel nädalal punkti saanud uus ruumiline installatsioon “Masinate tempel” (2017), mis ühendab erinevaid mehhanisme. Teos kuulub Lapini arhitektoonide ehk templite juurde, millega kunstnik alustas juba 1974. aastal ning mida on ta ühe väheste kunstnikena (võimalik, et ka ainsana!) Euroopas nii järjepidevalt loonud.

Alates 1972. aastast võis näitusesaalides näha Leonhard Lapini joonistusi seeriast “Masinad”. Lapini kontseptsiooni võib kirjeldada järgmiselt: masinate maailm ja masinate loodud kultuur on selgelt väljendunud struktuuriga täiesti uus ja sõltumatu osa loodusest. See struktuur hõlmab mitte ainult üksikuid masinaid (lennuk, kassaaparaat) vaid ka kunstlikke objekte ja materjale, suhteid ja protsesse kõige laiemas mõttes moodsate hierarhiate ja industriaalsete ühiskondadeni välja. Struktuur areneb, laieneb ja muutub keerulisemaks. Koos sellega areneb ja eemaldub inimesest ka masinate maailma iseseisev elu. Seitsmest sarjast koosneva tsükli avab masinate ja nende poolt loodud maailma antoloogiline analüüs. Kasutades universaalseid sümboleid (rist, ruut, kolmnurk, ovaal) jutustab kunstnik meile uue loodusliku struktuuri arenguloo, alates alamatest organismidest ja lõpetades täiuslike, inimmõistuse poolt lihvitud vormidega, mis on valmis igaveseks eksisteerimiseks. Sealjuures ei püüa Lapin oma seerias seda n-ö “masinate loodust” peegeldada ega analüüsida, vaid esitab sümboolselt selle maailma vastupeegelduse. Oma loomingu algtõukeks loeb Lapin Malevitši, Mondriani, Lissitzky ja Rodstšenko töödest saadud muljeid. (Leonhard Lapini kataloog “Masinad 1972-1978”, Dipri:2017).

Ka nüüd, ligi 40 aastat peale viimaste “Masinate” seeriate valmimist on teosed endiselt värsked ja päevakohased. Maailmas, kus argipäeva saadavad lakkamatud tehnilised probleemid, tajume nii mentaalset kui ka füüsilist ühinemist masinate maailmaga rohkem kui eales varem. Siiski ei saada inimese ja masina kooseksisteerimist idülliline sünergia - samal ajal on masinate individuaalne eksistents meist iga hetkega distantseerumas. Aastal 2017. aastal peab inimkond tunnistama, et ei suudeta võidelda loodussaastega ning masinad kontrollivad pigem meid kui vastupidi. Kõik see kinnitab Lapini teooriat igavesti eksisteerivast ja meie tahtest eraldiseisvast masinate loodusest.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus


Elina Kasesalu "Hair/Fear"
1.05-31.05.2017
Näituse avamine: 1.05 kell 16.00

Elina Kasesalu on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna, kuid viimase paari aasta jooksul on temas süvenenud huvi illustratsiooni ja maalikunsti vastu. Aastatel 2014-2015 koostas, kujundas ja kirjastas ta kaks noorte illustraatorite kogumikku. 

Näituse “Hair & Fear” läbivaks teemaks on kitsamas või laiemas mõistes juuksed ja/või hirm. Kuna ettevalmistusperioodiks kujunes vaid 3 kuud, siis lisaks spetsiaalselt näituse jaoks valminud tööde kõrval võib tutvuda ka autori varasema loominguga.

FEAR. Hirmu on mitut sorti -- on sellist pisut meeldivat hirmu, mis tekitab adrenaliini ja on hirmu, mis aegajalt halvab igapäevategemisi, on aga ka ebameeldivat hirmu. Ebameeldiv hirm on näiteks kartus tuleviku, teadmatuse või sõja ees. Adrenaliini pakkuv hirm aga õudus- ja ulmefilmid ning mahajäetud majad. Erinevate hirmude temaatikat kujutab autor esteetiliselt ja leebelt, ütleks isegi, et ilustavalt. Kunstnik puudutab oma teostes teemasid nagu hirm torkamise ees (”Kare tekikott”), hirm koerte ja paugu ees (”Balloon dog”), hirm öise linna/ühistranspordi ees ("Midnight Train No. 323201"), hirm autoritaarsete riigijuhtide ja sõja ees (”Kuldkihar”), hirm ja samas nostalgia nõukogude aja suhtes ("Nõukogude naine/Made in North Korea" ja mahajäetud majade fotoseeria), hirm putukate ees (”Bugs).
HAIR. Juuste teemat on kunstnik käsitlenud ehk põgusamalt, kuid tõdeb, et juuksed ja hirm võivad olla omavahel teinekord tihedalt seotud. Donald Trump ja tema kuulus soeng on juba leidnud kajastamist paljudes karikatuurides ja kunstiteostes ("Kuldkihar"). Pikad mustad juuksed seostuvad jaapani õudusfilmidega nagu "The Ring" ja “The Grudge”. Juukseid on peetud ka kui naise ehteks. Aasia naiste pikad, terved ja tugevad juuksed on tihtipeale oma teekonna lõpetanud valgete naiste juuksepikendustena ("Nõukogude naine /Made in North Korea"). Mõte kanda oma peas teise inimese juukseid on ka pisut hirmutav. Pikad ja erinevat värvi juuksed on olnud ja on ka juskui inimeste lahterdamiseks – osad mehed eeistavad blonde, osad brünette ("Blond või brünett“).

Näitust toetab Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Tiina Nevalainen "Varjundid"
2.04-30.04.2017



Soome kunstniku Tiina Nevalaineni maalinäitus keskendub oma täies ilus (ja inetuses) värvidele ja varjunditele. Ligi kaks aastat valminud seeria põhineb meid igapäevaselt ümbritsevatel värvidel, külmadel ja soojadel, kirgastel ja tuhmidel. Aastaaegade vahetudes vahetub kunstniku sõnul ka tema koloriit, sest oma abstraktses maalikeeles püüab ta omamoodi peegeldada meid ümbritsevat
reaalsust.  Teostest leidub nii põhjamaist karmust, kerget kargust kui kevadist õrnust ja lummust.


Sandra Jõgeva "Softcore"
9.03-30.03.2017
Sandra Jõgeva eksponeerib oma isiknäitusel uut installatsiooni "Softcore", mis tegeleb, nagu kunstniku mitmed varasemadki teosed, 12 aasta pikkuse isikliku kogemusega dominatrixina. "Softcore"kujutab endast täispuhutud kummipatjadele trükitud fotokollaaže ehk teisisõnu tema dominapäevikut. Samuti on kollaažidele dokumenteeritud anonüümsete klientide kontaktivõtmised ja tagasiside. Kõik see on eksponeeritud 300 galeriipõrandale asetatud padjal (23 x 30 cm) ja 14 lõuendil (20 x 30 cm). Padi kui sümbol täidab näitusel intiimsuse ning kliendi ja domina vahelise kogemuse teatava anonüümse ja korduva, tiražeeritava olemuse kujundeid. Lisaks saadab täispuhutud kummipatju loomulikult seos kumminaise kui karikatuursuseni objektistatud kujutisega naisest, sümboliseerimas fetišeid.

Installatsioon valmib koostöös fotograaf Jaak Kikase ja graafilise disaineri Teet Raudsepaga.
Tõlge inglise keelde: Juta Ristsoo.
Näitust toetavad Malle Leis, Villu Jõgeva, Eesti Kunstnike Liit, Pärnu Linnavalitsus

Silvia Pärmann & Kalevi Tamm: DIALOOGID
14.02-09.03.2017

Kahe fotokunstniku – Silvia Pärmanni ja Kalevi Tamme ühisnäitus "Dialoogid" toob vaatajani lood inimese ja keskkonna konfliktidest ja koosmõjudest. Silvia Pärmanni siirad portreed kehval järjel aregumaade kodanikest on vastandatud Tamme kaasaegsete ja Lääne kultuuriruumi arenenud linnade klaastornide ja urbanistlike maastikega. Kahe kunstniku kontrastirikkad teosed moodustavad huvitava dialoogi kultuuride erinevustest, ühisosast ja heaolust.

Silvia Pärmann on fotograaf, kelle fookuses on inimesed – ta huvitub eelkõige sellest, kuidas inimesed leiavad oma elule mõtte ja võimaluse olla õnnelikud ka siis, kui nende kodumaaks on riik, mida on raske pidada demokraatlikuks, rikkaks või piisavalt oma kodanike eest hoolivaks. Ta on viimased viisteist aastat, ehk pisut rohkemgi, igal võimalusel mööda maailma ringi sõitnud ja enamuse nendest aastatest pildistanud inimesi, kellega tee teda kokku on viinud. Seeria “Kellega ma seni kohtunud olen” portreteeritavate valik on juhuslik – need on inimesed, kes on talle juhuslikult tänaval või külavaheteel vastu tulnud. Küsimusele, mis portreteeritud inimesi nii säravalt õnnelikuks teeb, et nad endaga koos panevad naerma kogu maailma, ei ole ühte vastust. Neid vastuseid on sama palju kui neid inimesi, õnne valemeid ongi maailmas kokku üle seitsme miljardi. Religioon, traditsioonide hoidmine, filosoofia – need on vaid väike osa meretäiest võimalustest.

Kalevi Tamm (s. 1965 Tallinnas) on fotograaf, kes alustas fotokunstiga tõsisemalt alates 2008. aastast. Hilisemate saavutustena on ta võitnud maineka ajakirja LIFE rahvusvahelise fotograafiavõistluse 2014. aastal ning osalenud SOHO Arthouse graafika- ja fotonäitusel New Yorgis (2014). Tema peamiseks fotoaineseks on arhitektuur ja tänavaelu. Stiilina eelistab must-valget geomeetrilist korrapärasust, mis on ka antud näituse fookuses.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus

Tõnis Vint: PLAKAT / GRAAFIKA
13.01-10.02.2017
Tõnis Vint kui Eesti kunsti geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsuja ja juhtfiguur astub näitusel üles 1970ndatel-1990ndatel aastatel loodud graafika ja plakatikunstiga.  Tema nõukogude perioodi loomingus segunevad uurimused kujunditest, märkidest, müstilistest õpetustest ja erootikast. Eksponeeritud on ka nõukogude perioodi näituseplakatid, mis on valminud ofsettrükis ning mille aines liigub mööda samu radu, mis vanameistri graafikagi - neil kohtub idamaade filosoofia kunstniku enda maailmapildi ja õhtumaade muinasjuttudega, samuraid geishadega, haldjad vibuküttidega ning mulgimaa mustrites mandalad  hea ja kurja võitluse, valguse ja varju tasakaalu, musta ja valge ning yin-i ja yang-iga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Raul Meel / Kiwa
4.11.2016-4.01.2017

Raul Meele ja Kiwa ühisnäitus loob dialoogi kahe eri põlvkonda kuuluva kunstniku vahel, kelle loomingus domineerivad küsimused keelest, märgisüsteemidest ja tajust.
Kui Meel sisenes keelatud sümbolite maailma 1960ndatel ja tutvustas siinsele kunstimaailmale kirjutusmasina abil loodud luulet, siis Kiwa võib pidada kaasaegsete tehnoloogiatega opereerivaks kunstnikuks.

Raul Meelelt on eksponeeritud graafilised lehed 2016. a valminud seeriast “Vihma kujundid” (Shapes of Rain), mis on vorminud märgikeelde niivõrd argise nähtuse, nagu seda on vihm. Kunstnik mängib sümbolite, rütmide ja tunnetustega luues lõpmatuid kompositsioone. Eksponeerimisele tulevad ka nõukogude perioodil keelatud sini-must-valges kompositsioonis loodud hiigelseeria “Taeva all”(1973), mis on toonud hulgaliselt rahvusvahelisi võite. "Taeva all" serigraafiate sarja eri ansambleid on jõudnud nii Eesti Kunstimuuseumi, New Yorgi MoMA kui ka teiste suurte kunstimuuseumide kogudesse.

Kiwa hommage Raul Meelele ehk graafikasari “untitled i - xxiv” põhineb Meele kirjutusmasinaluuletuste ümbertöötlustel. Algmaterjal on oluline mitmest omavahel läbipõimunud aspektist: kultuuriajalugu, tehnoloogia, epistemoloogia, teksti ja kõne vahekord etc. Konkreetne luule oli seotud 60-70ndate kontrakultuuri ja nonkonformistliku kunstiga. Informatsiooni piiratud leviku kontekstis oli kirjutusmasin kättesaadav tehnoloogia, mis võimaldas omatootlikkust ja oli oluline vahend omakirjastuslikkuse ehk samizdati puhul. Visuaalselt seostus kirjutusmasina šrift ka võimu ja seadusandlikkusega, ametlike käskkirjade mustvalge, tõlgendamist mittesalliva vormiga. Piiratud sõnavabadusega kaasus nn ridade vahele kirjutamine, mis on sümboolne kontekstis, kus keelelt võetakse ära tema esmane, kommunikatiivne funktsioon. Konkreetne luule on tähenduslik nähtus ka kogu lääne humanitaarias toimunud lingvistilise pöörde kontekstis, mis tegi keelest, tekstist ja diskursusest uurimisaluse. Eksperimentaalne tekstikäsitlus seostub vältimatult teemadega nagu teksti suveräänsus, teksti materiaalsus, konkreetne luule, keele eneserefleksiivsus, mille ampluaa ulatub igapäevastest ja arusaadavatest märkidest kosmiliste tähemustrite. Nii psühhoanalüüs kui psühhedeelne kultuur aitasid teksti vabastada ratsionaalsusest, uurisid selle vahekorda tajumise ja tunnetusega. Oluliseks muutus ka interdistsiplinaarne aspekt, keele semantiliste, foneetiliste ja visuaalsete elementide ühisväli.


Raul Meele kui kanoniseeritud autori teoste ümbertöötlemine on neile kummitusliku paralleelelu andmine. Lisaks paljutähenduslikule algmaterjalile on oluline ümbertöötluse tasand. Klassikalises kultuuris räägitakse hommage’idest, viimasel paarikümnel aasta remix-kultuurist. Glitch ja error, mis tehnoloogia puhul on tahtmatu kõrvalnähe on sellel sajandil muutunud omaette stiiliks, viimaste aastatega koguni turuniššiks, olles samasugune reaktsioon tehnoloogilisele utoopiale nagu 20 sajandi antikunsti voolud traditsioonilisele kunstile. Meele klassikaliste teoste remixid Kiwalt väljendavad teksti, teadvuse ja tajumise suhteid, üritavad modelleerida raskesti käsiteldavat seisundit, kus keel ja tekst väljendavad midagi enamat ülalpool oma funktsionaalsust. Algoritmidele delegeeritud tekstide ümbermuutmine mikrotasanditel arendab edasi psühhedeelseid visioone laiuvatest infoväljadest ja energeetilistest tasanditest. Kui tekst vahendab maailma, siis teksti muutmine süvatasandil tekitab uusi tajuolukordi ja loob uusi maailmu.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja ;paranoia publishing

Herkki-Erich Merila "Real Estate of Mind"
14.09-22.10.2016


Herkki-Erich Merila isiknäitus “Real Estate of Mind” Avangard Galeriis toimub Tallinna keskse Disainiöö sateliitprogrammina Pärnus. Näitus esitab Eesti kaasaegse foto ühe pioneeri varasemat ja hilisemat loomingut ning eksponeerimisele tulevad 1990. aastatest pärit fotod ning 2000ndatest kuni tänaseni valminud remiksid fotograafiast ja fototöötlusest.

Näitus toob vaatajateni ka silma eest varjatud maailma – arhitektuursete kujundite tagant kerkivad esile inimlikud algimpulsid. Merila, kelle fookuses on küll naisekeha selle klassikalises tähenduses, püüab seda dekodeerida igapäevase elu ja suhtetega, sidudes neid ajalooliste visuaalsete vormidega linnakeskkonnast. Teoste koloriit vihjab Madalmaade maalikunsti kõrgajale. 

Osaliselt on seeriat "Real Estate of Mind" varem erinevate projektide raames eksponeeritud Eestis ja Ungaris, 2013. aastal avaldati osa seeriast prantsuse kaasaegse fotograafia ajakirjas Photographe.

Herkki-Erich Merila loomingut iseloomustab visuaalse keskkonna varjatud signaalide vaatlemine ja nende esiletoomine sissevaatena silmale nähtava pealispinna all peituvatesse tekkemehhanismidesse.

Fotograafina on ta tegutsenud 30 aastat. 1992. aastal asutas ta koos Peeter Lauritsaga fotokunstnike rühmituse “DeStudio”. Herkki-Erich Merila on oma loomingut esitlenud arvukatel näitustel mainekates muuseumides ja galeriides New Yorgis, Suurbritannias, Kopenhaagenis, Berliinis ja Helsingis. Fotograafi tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Rahvusvahelisel tasandil on tema tööd esindatud Taani, Austria ja USA muuseumite kogudes.

Tarrvi Laamann "7 Inch C"
12.08-05.09.2016

Näitus kujutab endast Eesti esimese abstraktse mõtluskoomiksi käsikirja väljapanekut. Tehnikana on kunstnik kasutanud kleebisgraafikat sulatatud liival ja ksülomaali lõuendil.

Tarrvi Laamann (s. 1973) on kunstnik, DJ ja tuntumaid reggae-kultuuri eestvedajaid Eestis. Laamann on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe graafika erialal (2000) ning kuulub alates 1994. a. Eesti Kunstnike Liitu. 

Tarrvi Laamann põhjendab oma lemmiktehnika, puulõiketrüki kasutamist järgmiselt: „Kunagi ei tea, milline saab lõpptulemus täpselt olema, sest puit teeb kohati hullumeelseid trikke. Olgu, kui töötaksin sileda tammelauaga, siis oleks resultaat ettearvatavam. Aga mina kasutan vineeri. Just see teebki asja huvitavaks, kuna siin on nii palju erinevaid muutujaid – mul on tunne, et mina ei olegi teose autor, vaid Jumal või keegi teine on istutanud minu pähe rumalad ideed ja puulõiketrükk lisab siis veel omad kiiksud. See mulle meeldib. On võimatu omada täielikku kontrolli, täpselt nagu elus üldse.“ Tarrvi Laamanni teosed on mõjutatud nii reggaest kui kodumaast Eestist. Reisid mujale on lisanud kirkaid värve, lõhnu, maitseid, soojust, rütme ja tunde nagu oleksid puhkusel. Kogu see värvirohkus ja eksootika kombineerub iluks, mis on rohkem spirituaalne kui dekoratiivne. Laamanni teosed kiirgavad positiivsust ja õnnelikkust; see on tema viis maailma parandada

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Anonymous Boh "Inner Storm"
30.07-10.08.2016


"Graafika IN" on iga-aastane näitus-festival, mille juured ulatuvad aastasse 1998. Festivali programm hõivab traditsiooniliselt peamised Pärnu näitusepinnad: Avangard Galerii, Pärnu Linnagalerii, Kunstnike Maja, Port Arturi kaubamaja, Pärnu Keskuse, Endla Teatrit, Pärnu Keskraamatukogu, Pärnu Kolledži ja linnaruumi.

Rahvusvahelise graafikafestivali eesmärgiks on mõtestada lahti kaasaegse graafika arengusuunad ning tuua kokku nii kunstnikke, kirjanikke kui audiovisuaalseid multidistsiplinaare. Näitused Pärnu erinevates galeriides on põhirõhuga erinevate rahvusvaheliselt tuntud kunstnike ja kunstirühmituste individuaalsetel programmidel. Näha saab innovaatilisi lähenemisi mitmest maailma nurgast: Euroopast, Aasiast ja Ameerikast.

Avangard Galerii osaleb festivaliprogrammis Anonymous Boh´i isiknäitusega "Inner Storm". Näitusel eksponeeritud teosed toetuvad aastate jooksul maailma eri paigus teostatud Non Grata performance’itele, mille dokumentatsioonid on vahetanud sõnumit. Stseenid teostatud performance’itest leiavad uue konteksti ja kontseptsiooni vastavalt ajale, ruumile ja publikule. Ehk siis vastavalt sellele, mida kunstnikul parasjagu maailmale öelda on.

Anonymous Boh on kunstnik, kelle jaoks loomeprotsess ühe teose ümber võib kesta lõputult. Nii otsib ta viise, kuidas dokument kord kadunud teose täiendusena konteksti tagasi asetada, kord aga just sellest välja rebida ning uute tähendustega küllastada. Bohi varasemad näitused on esitanud dokumenteerivaid fotosid – nii, nagu nad on – või tekitanud hoopis olustikke, milles lavastus imiteerib performance’it.

In Graafika festivali toetab Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus

Leonhard Lapin, Malle Leis, Villu Jõgeva: Popkunstikujundid nõukogude perioodi Eesti kunstis. 06.07-29.07.2016

Leonhard Lapin "Jänku suudlus" (1970/1996)

Näituse eesmärgiks on teha kolme eripalgelise kunstniku näitel sissevaateid Eesti nõukogude perioodi kunstis levinud popkunstiilmingutesse. Lapin, Leis ja Jõgeva kuuluvad kõik põlvkonda, kelle ülesandeks sai sotsialistlikust realismist väljamurdmine ja kunstikeele uuendamine. Esimesteks nn “vabameelse” ja kaasaegse kunsti maaletoojateks said noorte kunstnike rühmitused: 1960. aasta kunstirühmitis, ANK64, SOUP69 ja Visarid, kes oma tegevuses soosisid tollal keelatud eksperimentaalsust ja radikaalseid ideid ning tuginesid paljuski lääneliku kunsti avastamisel. 

Läänemaailma kapitalistlikust tarbimiskultuurist tärganud popkunst oli oma olemuselt muidugi midagi muud, kui meie teispool raudset eesriiet asunud lokaalne pop, mida kodustatult kutsuti ka “union popiks” või “liit-popiks”. Marilyn Monroe või koomiksikangelaste asemel figureerisid siinsete kunstnike teostel argised esemed ja kohalikud “superstaarid” a la näitusel esindatud Leonhard Lapini “Lydia Koidula” (1971) ja “Kristjan Jaak Peterson”, popile omaselt rõõmsas koloriidis tundmatud modellid (Malle Leisi “Milvi”, 1975) või omaloodud narratiivid (Leonhard Lapini pildisari “Äralennanud süda”, 1971).

Uued ja eksperimentaalsed teosed nõudsid ka uut ja eksperimentaalset tehnoloogiat, mida arendati käepäraste vahenditega. Näitusel tasub tähelepanu pöörata Malle Leisi unikaalsetele siiditrükkidele, mis maaliti otse siidile ja trükiti temperast ja õlivärvist kokkusegatud värviga paberile, saavutades nii haruldaselt lai spekter värve. 

Villu Jõgeva teekond kineetilisse kunsti algas 1960ndate alguses koos ANK-i puhta esteetika, hipiliikumise ja institutsioonipõlgusega, teadvustades, et elektroonikaga seotud asjad võivad olla nauditavad ja toimida mitte ainuüksi kunsti objektina, vaid ka subjektina. Näitusel on eksponeeritud Jõgeva valguskineetiliste objektide hilisemad edasiarendused 1990. aastate lõpust ja 2000ndatest kõrvuti fotodega 1974. a valminud seeriast “Kollane suvi”. 

1968-1970. a. kunstnikerühmituses SOUP 69 tegutsenud Leonhard Lapini loomingust on näitusel esindatud Eesti popkunstiklassika ühed rariteetseimad teosed, millest suurt enamust eksponeeriti toona vaid kitsas kunstiringkonnas.
Näitus jääb avatuks kuni 29. juulini 2016.
Näitust toetavad Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital


Jan Grau "Neonism/Neoism" 21.06-03.07.2016

Näitus on jätk hiljuti Tallinn Art Week’i raames avatud isiknäitusele ,,See ei ole foto!” WAB elustiilikaupluses. Ka käesoleval näitusel eksponeeritavad väsked teosed on seotud fotograafiaga, kuigi see ei pruugi esmapilgul nii tunduda. Jan Grau segab oma töödes erinevatele kunstiliikidele omaseid tunnuseid ning kompab jätkuvalt maalikunsti ja fotograafia piire.

Kunstniku aineseks on isiklikud mobiiltelefoniga valminud jäädvustused olulistest hetkedest, mis oma moonutatud kujul tuletavad meile meelde, et fotost on saanud kaduv asitõend ja kunagised fotoalbumid, mida koosviibimistel imetleti, on muutumas ajalooliseks nähtuseks. Koloriitsete teostega viitab kunstnik neonismile ja neoismile omastele väljendusviisidele ja teooriatele, peatub tajunihestustel ja paneb mõtisklema mineviku ja tuleviku ja kõige selle vahele jääva üle.

Mart Org "Peegeldused" 20.05-14.06.2016


Mart Org (1935) on Pärnus sündinud kunstnik, kes ühena paljude eestlaste seast oli sunnitud II maailmasõja sündmuste käigus 1944. aastal Eestist põgenema. Läbi Kihnu kulgenud mitmepäevane paadireis viis perekonna Stockholmi, kus kunstnik ka tänasel päeval resideerub.

1953. aastal Rootsi kodakondsuse saanud Mart Org alustas kunstialaseid õpinguid Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis joonistusõpetaja erialal. 1955. a. järgnesid õpingud Signe Barthi maalikoolis, kus teiste eestlaste seas on õppinud veel ka Ilon Wikland ja Enno Hallek. 1957-1962 a. õppis Org Stockholmi Kuninglikus Kunstiülikoolis (Kungliga Konsthögskolan), mida jätkas aktiivne näitusetegevus Stockholmis ning seejärel pikk loomeperiood Apricales. Traditsioonilist maalikunsti hindava Oru impressionismist mõjutatud teoseid seostasid kriitikud peagi Prantsusmaa maalikunsti suurkuju Pierre Bonnard’i loominguga. Kunstniku huviorbiidis ongi peamiselt värv, valgus ning selle peegeldused. Pea igalt Oru maalilt võib leida vähemasti ühe akna ning tema enda sõnul on paljud kujutised maalitud mitte "natuurist" vaid just peegeldavatelt pindadelt mälu põhjal konstrueerituna.
Antud näitus keskendub Mart Oru mahuka loomingu ühele pisikesele osale, mis on seotud just Pärnu mälestustega. Mihkli tänaval elanud kunstnik külastas mõned aastad tagasi oma kodumaja, mille akendelt nähtud kummitused said uue seeria aineseks. Uuemate teoste kõrval on eksponeeritud ka teoseid 1960-1970. aastatest.

Eestis on Mart Org oma teoseid varem eksponeerinud Kumus ja Tartu Kunstimuuseumil näitusel "Eesti kunst paguluses" (2011). Avataval näitusel on kunstniku töid võimalik Pärnus näha esmakordselt. Ühtlasi on tegemist kunstniku esimese isiknäitusega kodumaal Eestis.

Näitust toetavad Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Kataloogi väljaandmist toetavad Rahvusarhiivi Rahvuskaaslaste programm ning Haridus- ja Teadusministeerium.

"Tajumängud" 09.04-05.05.2016


Näitusel osalevad Jaak Kikas, Jan Grau, Indrek Aija ja Marko Toomast.


Näitus “Tajumängud"esitleb valitud fotokunstnike loomingut, mis mängib suuremal või vähemal määral tajunihestuste ja visuaalsete kujundite peegeldustega. Fotokunsti sünnihetkel imetleti fotot, kui kõige võimsamat ja objektiivsemat reaalsuse jäädvustamise vahendit. Elizabeth Eastlake, kes oli üks esimestest fotokunstist kirjutajatest, võrdleb oma 1857. a ilmunud essees foto võimalusi Rembrandti maalidega ja idealiseerib fotograafia suutlikkust talletada ümbritsevat ülima tõetruudusega. Näitusel osaleb neli fotokunstnikku, keda huvitab just foto illusoorne pool, vaataja taju ning tahtlik võõrandumine meie näilisest reaalsusest.

Jaak Kikas on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktor ja professor, kes püüab ühendada füüsikat ja fotograafiat. Tema pildid mängivad asjaoluga, et paljud meile olulised objektid välisilmas, nt loomad ja inimesed on peegelsümmeetrilised. Peegelsümmeetria ehk bilateraalne sümmeetria on fundamentaalne asjade ja olendite omadus, millele tugineb kogu meid ümbritseva ainelise maailma mitmekesisus. Peegelsümmeetrilised objektid looduses on loomad – potentsiaalsed saakloomad, kiskjad, rivaalid või vastassoo esindajad, kelle kiire äratundmine on sageli äratundja ellujäämise tingimus. Meie aju on treenitud selliseid olendeid-objekte ära tundma ka ka seal, kus neid tegelikult pole. Lihtne viis sellisteks mõttemängudeks on võtta mingi foto ja asendada selle üks pool teise poole peegeldusega. Nii on autor toiminudki. Mõttemängud ja olematute asjade äratundmisrõõm jäävad vaatajale.

Jan Grau jätkab näitusel möödunud aastal alustatud seeriat “Dilemma”, mille eesmärgiks sai analüüsida foto- ja maalikunsti kokkupuutepunkte. Kui seeria algetapis vormis kunstnik oma nutitelefoniga tehtud klõpsud “täiustatud” ja isiklike vaatepunktidega küllastatud maalideks, siis nüüd on näituse keskmes fotomanipulatsioonid. Grau kompab maali- ja foto eeliste ja puuduste vahelisi piire ning sünteesib nii ühe kui teise kunstiliigi karakteristikud täiuslikku visuaalsesse keelde. Näitusel on töötlust saanud mälupildid argielust, mis tehnoloogia abil on hakanud jutustama hoopis teisi lugusid, kui kunstiteoste algmaterjal.

Marko Toomast on Pärnu juurtega kunstnik, kes pöördus oma kodulinna tagasi peale aastatepikkust resideerumist Rootsis, kus ta töötas vabakutseliselise fotograafina ajakirjale QX ning tegutses skandaalse fotokunstniku Elisabeth Ohlson-Wallin’i stuudios. Tema loomingu puhul on tegemist põhjamaiste mustvalgete peegeldustega, mida iseloomustavad otsingud ülima ja idealistliku sümmeetria suunas, mida fotos kui pelgalt reaalsuse dokumentatsioonis on ilma tehnoloogilise kaasabita pea võimatu kujutada.

Indrek Aija alustas fotograafina 30 aastat tagasi Pärnu Noorte Tehnikute Majas Monika Vihmandi käe all. Täna on peamisteks huvivaldkondadeks arhitektuuri- ja dokumentaalfotograafia. Käesoleval näitusel jätkab eelmisel aastal alustatud tajunihete seeriat, kus fotokollaaži aluseks on võetud pea sajandivanused originaalfotod.

Kuraator: Jan Grau
Täname: Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp


"Uus Noor Mood" 17.03 - 4.04.2016
Fotod: Laura Rohtlaan, Marian Kivila

Näitus “Uus Noor Mood” põhineb noorte moeloojate loomingul, mis on olnud viimaste aastate vältel esindatud vabariiklikul konkursil “Noormood”. Eksponeeritud on erinevate aastakäikude kollektsioonide paremik Kirke Talult, Mirjam Kalmannilt, Laura Viialt ja Tiina Lüüsalult. Varasemate kollektsioonidega on kõrvutatud ka uuemat loomingut väljendamaks osalejate loomingulisi arenguid viimaste aastate jooksul. Väljapanek peegeldab konkursil osalemiste valusid, vaevu ja rõõme läbi moeloojate ja korraldajate pilgu.

Kirke Talu on moeblogija ja Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti eriala tudeng, kes asutas hiljuti omanimelise rõivabrändi TALU. Alates 2012. aastast on ta edukalt osalenud erinevatel konkurssidel ja saavutanud CICUCO kollektsioonidega esikohti.


Mirjam Kalmann Tallinna Ühisgümnaasiumi gümnasist, kes on pälvinud mitmeid auhindu oma kollektsioonidega “Next Exit” (2016), “Anima Nostra” (2015), “Repliik” (2014) ja “MOSAIIK” (2013).
Laura Viia omandab teadmiseid rõivaste tehnilisest disainist ja tehnoloogiast Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning on tuntud ja tunnustatud oma kollektsioonidega “Linnuna lennata, kotkana julgeda” (2011), “L’automne” (2012), “Lacerta Vita” (2013), “Wings are made to fly” (2014) ja “Kentaur” (2015). 

Tiina Lüüsalu on noor moelooja Pärnumaalt, kes on tähelepanu äratanud kollektsioonidega "Manipulatsioon” (2012) , "T.L" (2014), "Wear me" (2015) ja taaskasutust populariseeriva "Reuse Queen'iga" (2016).

Näituse kuraator: Lembe Lemmiksoo
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Noormood 2017 konkurssi toetab Pärnu Linnavalitsus

Aivar Kurvits "Brutaalsed portreed" 12.02-13.03.2016


Aivar Kurvitsa viimasest personaalnäitusest kodulinnas Pärnus on möödunud mitu aastat. Sama kaua aega on möödunud kunstniku viimase graafikaseeria produtseerimisest. Värske näituse tarbeks on trükitud Eesti ühe tegusama autsaiderkunsti esindaja viimastel aastate jooksul lõigatud linoolid ning uude kuude valatud ka mõned jäljendused varasematest trükiplaatidest.

Kurvits jätkab antud näitusel oma 2000ndate aastate alguses alustatud Egiptuse temaatikat. Portreteeritud on säravaimad vaaraod, kellele sekundeerivad uuemate tegelastena Rooma sõdalased, mõjudes oma brutaalsete portreedega äärmiselt aktuaalse allegooriana kaasaegsele poliitilisele maastikule selle rahvusvahelistele konfliktide ja võimujanuga.

Autsaiderkunstist ja autorist

Aivar Kurvitsat seostatakse eelkõige art brut’i ja selle sünonüümi - inglisekeelsest kultuuriruumist pärineva terminiga outsider-kunst (ka autsaiderkunst).
Sõnaühend art brut on võetud kasutusele eelmise sajandi ühe tuntuima prantsuse maalikunstniku ja skulptori Jean Dubuffet´ poolt ja otseses tõlkes tähendab see "toorest kunsti". Dubuffet kirjeldas toorest kunsti kui igat laadi eneseväljenduslikkust, mis esitab spontaanset ja ülimalt leidlikku käekirja, ning on nii vähe kui võimalik seotud üldlevinud arusaamadega kunstist. Sellise kunstiga tegelejad on tema järgi tavaliselt veidrikud, kes on professionaalses kunstiringkonnas võõrkehad, vaimselt või sotsiaalselt autsaiderid, kes kavandavad ja produtseerivad oma loomingut väljaspool tavalist kaunite kunstide ringkonda - koole, galeriisid, muuseume jne. See sünnib mõtlemata tavalisele kunstipublikule või õigemini mõtlemata igasugusele vaatajaskonnale olenemata valitsevatest nõudmistest ja väärtushinnangutest kunstimaailmas. Lühidalt kokkuvõttes on art brut vastandiks niinimetatud kultuurilisele kunstile sealhulgas ka selle avangardsetele vormidele.
Kaasaegses kontekstis võib aga Dubuffet käsitlust art brut’ist või autsaiderkunstist pidada juba pisut iganenuks. Möödunud sajandi leidlapsed on viimased paarkümmend aastat trüginud peavoolu kunstimaastikule ning varasemalt muust maailmast eraldunud erakutest on saanud kunstimaailma täisväärtuslikud kodanikud.
Nii ka Aivar Kurvits, kes antud näitusega tähistab oma 31. personaalnäitust Eestis. Samuti on ta edukalt esinenud paljudel välisnäitustel Euroopas, Tšiilis, Aafrikas ja mujal.

1959. a. Tartus sündinud Aivar Kurvits lahutati perekonnast kaasasündinud lastehalvatuse tõttu. Oma lapsepõlve veetis ta erinevates lastekodudes ning omandas hariduse Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis. Vabariigi iseseisvuse algusaastatel suunati ta elama Tori hooldekodusse,
kus ta osales aktiivselt segakoori tegevuses. 1995. a. sai temast kuni tänaseni Tammiste
hooldekodu püsiasukas.
1990. aastate lõpus, kui kunstimaailm oli taasavastamas autsaiderkunstnikke ning Tammistes organiseeriti esimesed kunstisuved, olid tollases Academia Non Gratas tegutsejad otsimas selle valdkonna kohalikke talente. Nii leidis Aivar Kurvits tee kunstikooli ning järgnevatel aastatel õppetöös osaledes omandas algteadmised maalist, joonistamisest, graafikast ja kunstiajaloost. Järgnes osalemine arvukatel näitustel nii siin kui välismaal.
Kuni tänaseni võib Aivar Kurvitsat pidada üheks produktiivsemaks ja hinnatumaks Pärnu kunstnikuks. Aivar Kurvits pälvis 2005. a. Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa Eskpertgrupi poolt väljaantava kunstipreemia ning 2009. aastal Pärnu Kunsti aastapreemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Esimene/Viimane
12.12.2015-24.01.2016

AVAMINE 11.12.15 KELL 17.00
Avamisel muusikaline etteaste Indrek Palult. Stand-up tragöödia Sandra Jõgevalt!

Näitusel osalevad: Alina Orav, Liis Koger, Martin Saar, Andrus Joonas, Jan Leo Grau, Billeneeve

Galerii esimene näitus toob publikuni kuue kunstniku esimesed ja viimased teosed, õigemini ühed esimestest ja ühed viimastest (kuidas kellelgi). Näituse idee on mõtiskleda arengu, taandarengu, protsessi, progressi ning teiste aega ja inimressursi ühendavate võrdeliste ja pöördvõrdeliste seoste üle.

Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ning hetkel Vancouveris resideeruv noor maalikunstnik Alina Orav püüab muuta tavapärast kahedimensioonilist maali neljast küljest vaadeldavaks võttes käepikenduseks appi installatsioonile omased tehnikad. Näitusel on väljas kunstniku üks hilisematest anamorfsetest teostest (“Green Screen", 2015). Hiljuti New Yorgi Kunstiakadeemia magistrantuurist kodumaale naasnud Martin Saar käsitleb oma teostes maalikunsti ajalooliseid traditsioone ja tehnikaid impressionismist ekspressionismini püüdes rakendada hääbuvaid võtteid tänapäevases maalikunstis. Tartu Ülikooli maalikunsti taustaga Liis Koger esindab näitusel noorema põlvkonna abstraktsionismi. Edela-Eesti koolkonda esindavad Billeneeve ja Andrus Joonas, kelle uuemate šedöövrite kõrval on välja kaevatud 1990. aastatest pärit museaalid. Jan Grau analüüsib maalikunsti ja fotokunsti suhet ning kaduvust, jäädvustades lõuendile juhuslikke klõpse mobiiltelefonist ning lisades neile pildilt puuduvad emotsioonid.